Head Ameerika asjad

Siin olles paratamatult paned alateadlikult mingid nähtused hea-halb teljele. Ma tegelikult püüan seda mitte teha, sest nagu nii mõnedki nähtused on omased vaid Eestile, on ka nähtusi, mis on omased vaid Ameerikale. Mida vähem on sul filtreid ja võrdlusmomente, millest infot läbi lasta, seda lihtsam. Aga ma ei saa sinna midagi parata - oma päritolu tõttu on need analüütilised filtrid mul olemas ja võrdlused on seetõttu ka lihtsad tekkima. 

Kunagi kirjutasin headest Eesti asjadest. Nüüd on Ameerika kord. Ma olen paraku sedasorti inimene, kelle energiat ja edukat päeva ei mõjuta mitte see, kas ma väljun voodist vasaku või parema jalaga. Küll aga on edasine päeva kulgemine seotud sellega, kas ma ärgates kissitan ereda päikese tõttu silmi või löön voodist tõustes pea vastu raskeid pilvi. Pennsylvanias, kus me elame, on vähemalt kuuel päeval nädalas päikseline ilm. Ka novembrikuus võib esineda üksikuid suviseid t-särgi ilmasid. Seetõttu on ka hommikune energiatase hoopis teine ja ma täheldan seda ka laste puhul. Ühesõnaga - mõõõõnus!

Vahepeal on mul tunne, et ameeriklastel on kolmas silm. Seda mitte otsmikul, vaid pigem kuklas. Kuidas muidu nad alati MÄRKAVAD ja mitte ainult ei märka, vaid vajadusel ka sekkuvad. 

Ükskord New Yorkis olles ning kaubanduskeskusest bussipeatuse poole minnes märkasin üht naist, kes kandis kohutavalt rasket kotti. Järgmisel hetkel oli tema kõrval teine naisterahvas, kes pakkus, et ta ei peaks sellist kotti küll üksi tassima ja las ta aitab teda vähemalt kuniks neil on ühine tee. Seejärel kõndisid nad sõbralikult edasi - üks hoidis üht ja teine teist kotisanga.

Ühel päeval ootasin koolibussi peatuses laste bussi. Tuletan meelde, et see on koht, kus peale meie mitte keegi teine jala ei käi. Minust sõidab mööda üks vanem härrasmees, aeglustab ja lõpuks peatub. Avab autoakna. "Mam, is everything OK with you?"  Loomulikult olen ma OK, naerame ja soovime teineteisele ilusat päeva. Aga ma sain kinnituse, et kui ma ühel hetkel ei peaks olema OK, siis on raudselt alati keegi, kes seda märkab ja aitab. 

Ameeriklasel on erinevaid kaitsekihte ja komplekse oluliselt vähem, kui ühel keskmisel eestlasel. Nad on sellised mõnusalt vahetud ja lapsemeelsed. Seda kõige positiivsemas mõttes. Võhivõõras inimene võib sinuga vabalt suhelda suvalisel teemal. Põhimõtteliselt öelda, mida iganes sülg suhu toob. Nii olen saanud mina sõbraliku silmapilgutuse osaliseks, kui viimasel hetkel foori taga teed otsustasin ületada ning mulle vastu jalutav meesterahvas naeratades märkis: "Nuuh, jäid unistama ;)?" 

Aga see, mida sülg suhu toob, on eranditult ja alati positiivne või hooliv. 35C kuumuses jalgpallimatši vaadates otsustasin end jahutada sidrunisorbetiga. Tops oli ameerikalikult üüratult suur. Tribüünile tagasi ronides haaras üks vanem härra mul käest ja palus näidata sorbetitopsi. Loeb seda ja ütleb isalikult: "Kas sa ka tead young lady, et see sorbett sisaldab tervelt 54 g suhkrut?" "Noh, see pole ju väga hullu", vastan naeratades "ja kui see teid lohutab, siis ma jagan seda oma abikaasaga - seega kõigest 27 g per nase." Naerame mõlemad ja soovime teineteisele ilusat päeva. 

Ka lapsi hommikul kooli saates võtab neid esimesena vastu laialt naeratav bussijuht ning positiivse, toetava, enesehinnangut tõstva koolipäeva lõpetab niisamuti laialt naeratav turske turvamees, kes high five´ide saatel koolitäie lapsi õigete busside peale laiali jagab. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et järgmisel korral kooli minnes pean vist midagi muud selga panema, sest kooli sekretär on minu mantli kohta juba nii palju komplimente teinud, et oleks juba peaaegu ebaviisakas seda mantlit mitte talle anda :).   

Sedasorti märkamised, sekkumised, spontaansed reageerimised on minu jaoks erakordselt armsad ja Eestis olles tunneks ma sellest tegelikult väga puudust. 

Ameeriklased on väga suured reeglite armastajad ja väga organiseeritud. New Yorki bussipeatustes võid näiteks näha järjekorras seisvaid bussi ootavaid inimesi. Jah, nad kõik seisavad organiseeritult järjekorras. 

Nii mõnigi kord on meil Billiga tekkinud vaidlus, et mis mõttes mingi asi on nii, kui ida-eurooplaslikult natuke nihverdades võiks olla hoopis naa :). Sellist halli tsooni ameerikas ei ole. On must ja valge ehk üleüldiselt mitteaktsepteeritav ja aktsepteeritav. Kunagi tegin näiteks ühele basseinivalvurile (nö vetelpääste) selgeks, et mu kaheaastane beebivoltides laps on tegelikult kolmene. Seda ainult sellepärast, et alla kolmestele oli bassein keelatud. Tegelikult nii ei tohiks... ;).

Endise turundajana imetlen ameeriklaste oskust müüa mida iganes. Siin olles vaatan huviga saadet Shark Tank, kus ettevõtja küsib investoritelt oma ärile rahasüsti. Sõltuvalt ettevõtmise potentsiaalikusest ta kas saab või ei saa ärihaidelt vajalikku toetust. Ideed on seinast seina - mõni on miljardi dollari vääriline. On ka ideid, mille puhul mõtlen, kuidas on see võimalik. Näiteks ruumi lõhnastaja, mille sihtrühmaks on väikeste laste vanemad ning mille eesmärgiks on elimineerida voodialused koletisted ning seeläbi tagada lapsele rahulik uni... ehk sisuliselt müüakse lugu. 

Kataloogides võib kohata rida leiutisi, mis meie elu justkui oluliselt lihtsamaks teeks - munarebu lahutajad, küüslaugu pressid või lõikurid, porgandi koorijad. Enamike müügiargumendiks on, et sel viisil toidu valmistamine on vähem räpakas (less messy). Puht pragmaatiliselt ida-eurooplase mätta otsast vaadates võiks ju küsida, et kui toidu valmistamine nii kohutavalt räpakas on, siis kuidas sa tahad seda üleüldse suhu pista?!?! AGA, sellest hoolimata suudab kaubandus ameeriklastes suurepäraselt tekitada tunnet, et just SEDA asja olen ma väga vajanud. Kui kasvõi marginaalne protsent ameeriklastest sinu pakutu vastu võtab, on elu palmi all mojito klaasi taga tagatud. 

Enamikest asjadest suudan pragmaatikuna kergelt loobuda, aga näiteks pisaravaba ja ülikiire sibula hakkija eest teen küll leiutaja ees sügava kummarduse :). Ameeriklaste asjadehullust mõnes mõttes ka mõistan (mis ei tähenda, et selle omaks võtaksin). Ameerika kultuurile omaselt on näiteks jõulud see aeg, kus kingitusi tehakse lisaks perekonnale ka töökaaslastele, sõbrannadele, nende lastele, naabrinaisele ja ka postiljonile. Olukorras, kus kõigil on justkui kõik olemas, ongi väga lihtne müüa midagi, mida pole varem nähtud ning seeläbi tekitada ohhoo efekti. Nagu näiteks hot dogi vorsti spiraallõikur :). 

Juba mõne päeva pärast on mul võimalik headele Ameerika asjadele distantsilt vaadata. Endalegi ootamatult naasen mõneks ajaks Eestisse. Kindlasti oluliselt sügavamate ja suuremate emotsioonidega, kui ei kunagi varem. 

Ah jaa, ameeriklased on ikka päris nutikad! Pika otsimise peale õnnestus toidupoe pagariosakonnast leida ainuke ja selline enam vähem rukkileib. Nutikad ameeriklased on aga leiutanud võimaluse, kuidas ikkagi sind panna saia sööma. Alles kodus pakendit avades sain sellest aru. Nähvitsad sellised! 

Pühadest Ameerikas

Halloween, millesse paljud eestlased suure skepsisega suhtuvad, on sedapuhku seljataga. Hansu ja Elisabethi jaoks oli see esimene. Eestis elades käisid lapsed pea igal aastal marti jooksmas (kadrijooksuks oli neil tihtipeale ind raugenud). Seega kommilunimise kogemus nii siin kui sealpool ookeani on neil olemas ja seeläbi võimalik ka paralleele tõmmata. 

Halloween on ajalooliselt pühakute ja meie seast lahkunute mälestamise püha ning seda alati kergelt õõvatekitava alatooniga. Ameerikas hakkas halloweeni traditsioon levima tänu šotlaste ja iirlaste massilisele sisserändele 19. sajandil. Tänapäeval on sellest saanud laiaulatuslik kommertslik tähtpäev. Poodidesse jõuab halloweeni temaatika reeglina oktoobri alguses. Oktoobris saab ühtlasi alguse aasta lõpuni kestev pühade, kodukaunistamiste jada. Kõigepealt halloween, seejärel tänupühad ning lõpetuseks jõulud. Ameeriklased on kõik need pühad suutnud erakordselt kommertslikuks keerata. TV-programmid sisaldavad temaatilisi kokandussaateid, ajakirjades on trikid-nipid kodukaunistuseks ning kostüümide müük käib täistuuridel, rääkimata maiustuste müügist. Sel aastal müüdi halloweeni eel komme kosmilise 2,5 biljoni dollari väärtuses! 

Lahtised uksed andmaks märku - sa oled siin oodatud.

Pühadetemaatikata maja linnapildis on pigem haruldus. Seega ka igasugu tintelvintelite, aia- ja uksekaunistuste müük tekitab arvestatavaid rahaliikumisi. Oktoober on ka kõrvitsakasvatajate "laulupidu". Kõrvitsaid kasutatakse nii laternate meisterdamiseks kui ka lihtsalt aia- ja trepikaunistustena. Siinkohal tuleb küll ameeriklaste kiituseks öelda, et oktoobris-novembris tegelevad nad keskmisest usinamalt taaskasutusega, kuna justnimelt novembri lõppu jääva tänupüha üheks toidusümboliks on kõrvitsapirukas. Hea võimalus dekoratsioonide ärasöömiseks. Oktoober, november on ka pumpkin spice maitsega toiduainete tippkuud. Põhimõtteliselt on seda maitset saada igas toidukategoorias lihast kommini. 

Ma ei ole oma lastele kunagi kommi keelanud. Pigem üritanud nende tarbimist mõistlikuse piires hoida. Seega oli lastel vaba voli pommi ja kommi teha. Kõigepealt kostüümid. Hans ja William otsustasid valida üsna mainstream kostüümid - Hans kehastus Hulkiks ja William jubedaks muumiaks. Elisabeth, kes meie peres on kahtlemata enim kastist välja mõtlev, soovis kehastuda kõrvitsaks. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest kujutasin juba ette, kuidas tänavad on tuugalt väikseid Elsasid ja printsesse täis. Halloweenitama läksime naaberlinna, mis on pigem selline rikaste ja ilusate linnake. 

Cronenbergid ülekaalulise luukerega.

Esimese asjana märkasin kaunistusi. Väga paljude elamiste kaunistamiseks võis olla kulunud vähemalt päev. Ma ise paraku ei ole eriti tubli kodukaunistaja. Jah, jõulude ajal dekoreerime lastega elamist, aga kõik muud pühad lähevad minust paraku mööda. Seega ameeriklaste innukus pühadetemaatika oma koduaeda tuua on tõeliselt imetlusväärne. Midagi ei tehta vaikselt niki-naki, vaid ikka pauguga ja suurelt. Teiseks, ameeriklased hoiavad kommijooksjate tarvis oma kodu ukse lahti näitamaks, et te olete oodatud. Väga paljud majaomanikud on ka ise ennast kostümeerinud ning tulnud maja trepile kommi ja muud nänni jagama. Ameeriklaste jaoks on kogu halloweeni, tänupühasid ja jõule ümbritsev trall fun. Ja see kõik panebki mind mõtlema, et kui asjaosalised ise võtavad neid üritusi ootusäreva rõõmuga, mitte tüütu kohustusena, siis pühasid ümbritsev kommertslikkus ei omagi enam suurt tähtsust. Trippe lõdvemaks lastes on ka endal selle vooluga päris tore kaasa minna. Rääkimata lastest.

Majaelanikud kostüümides.

Just mõned päevad tagasi osalesin arutelus, kas Eesti linnades on mardi- ja kadripäeva komme hääbumas. Ma ei arva, et see oleks hääbumas. Küll aga näen drastilist suhtumise erinevust. Tallinnas mardijooksu tehes pidid mu lapsed tihtipeale edutult ukselt uksele liikuma. Tavaliselt helistasin oma Kadrioru tuttavatele ette ja küsisin, kas on OK tulla. Nii sai kindlapeale mindud ning ühtlasi minimiseeritud "sa ei ole siin oodatud" suhtumine. Võimalik, et see on linnaosati erinev ja näiteks Kalamaja elanikel on ka välisuksed nendel õhtutel lahti andmaks märku "tule, tule :)."

Järgmisel nädalal on arvatavasti halloweeni kaunistused asendunud tänupühade kaunistustega. Ilus nädalavahetus ühtede dekoratsioonide pakkimiseks ning teiste väljavõtmiseks on ju ees. Ilm on siin jätkuvalt varasügiseselt soe. Ja meil on kogutud vähemalt kuune kommivaru :).