Lumehelbeke tasa, tasa...

Seekord me ei olnud selleks valmis. Bensiinipaak oli täitmata, küünlad ja veepudelid kappi varumata, generaator garaažist välja toomata, oad leotamata... Jah, võimalikust lumetormist küll räägiti, kuid see ei tundunud midagi eriti tõsist. Veel eelmisel õhtul vaatasin ilmateadet, mis lubas terve päev kestvat vihmasadu ja õhtul väikest lund, aga see oli ka kõik. Ma olen juba harjunud ameerikaliku paranoiaga, et iga langev lumehelbeke ületab uudiskünnise ning tõotab kaost. Tegelikkus on reeglina leebem, siiski mõningaste eranditega.

Iga keskmisest natukenegi suurem lumesadu USA-s tekitab kaose. Seda eelkõige liikluses. Tohutult tiheda teedevõrgustiku tõttu ei suudeta teid piisavalt kiiresti lahti lükata. Põhi aur läheb suurematele teedele jättes väiksemad külateed oma järge ootama. Niisamuti ei tunnistata siin naelkumme. Iga kiirteel juhtunud mõlkimine tekitab kilomeetrite pikkuseid ummikuid auto ringipööramise võimaluseta. Lihtsalt istud ja ootad... Ühesõnaga, lumesajud USA-s ei ole nali.

Minu isa on öelnud, et kui tema lastel oleks olnud iga lumesaju pärast lumepüha, oleks nad jäänud hariduseta. Siin on lastel aastas ette nähtud 12 lumepäeva. Sel aastal on see number juba ületatud, mis tähendab, et kooli lõpp lükkub edasi. Nii mõnegi lumepüha puhul olen silmi pööritanud, et mis mõttes! Samas koolipiirkond on väga lai ja kui meil ei saja, siis ei tähenda see seda, et kusagil mujal ei sajaks. 

Reedesest lumepühast teavitas kool juba neljapäeval ette. Deaktiveerisime mõnuga hommikused alarmid. Pean tunnistama, et ka mina naudin vahepeal lumepühasid ning pikki hommikuid linade vahel. Hommikul silmi avades nägin kardinaribide vahelt seinana alla langevat valget. Taevast tuli tihedat, märga rasket lund. Peagi lisandusid sellele tugevad ja ootamatud tuuleiilid, mis puulatvasid omavahel kokku peksid. 

Elektriühendus muutus katkendlikuks, kuniks ühel hetkel oligi vaikus. Majast kadus küte, internet, alguses soe vesi ning seejärel üleüldse vesi. Poeg, kes on aastate jooksul kogunud igasugu matkatarbeid, mis aitavad ekstreemsetes oludes hakkama saada, lülitus automaatselt ümber survival mode´ile. Seljakotist tulid välja matkapott ja pann, metallist kokkumurtav lusikas, iseküpsev valmisroa pakk ning lahustuv kohv. Tomahook, käsisaag ning tulealustaja jäid veel esialgu seljakotti. Olime jätkuvalt optimistlikud, et elektriühendus taastub peagi. Siis aga kuulsime õuest järjest tugevnevaid põmakaid ja raksatusi. Puud hakkasid tuule ning raske, märja lumekoorma all murduma. Ühel hetkel kuulsime eriti kõva raksatust. Ei saanudki täpselt aru, kust see tuli või mis juhtus. Bill läks õue asja uurima ning leidis puu, mis oli meie maja kõrval elektriliinidele kukkunud. 

Elamises läks järjest jahedamaks. Bill püüdis generaatorit küttesüsteemiga ühendada. Kõik toimis! Mõne aja pärast tundsime aga korralikku kärsakat ning kõi suitsuandurid hakkasid üürgama. "Kõik välja!" käratas Bill. Lapsed, kes olid ikka veel pidžaamades, tõmbasid kiirelt joped selga, haarasid esikust kaks väikest vihmavarju ning tormasid õue. Mõne minuti pärast läksin ka ise ning leidsin lumesajust, kahe väikse Frozen vihmavarju alt kolm üksteise ligi liibuvat pingviinipoega, kes haledalt tormis minu suunas vaatasid. "Kas me võime nüüd tuppa tagasi tulla?" küsisid nad külmast katkendliku häälega ripsed lumehelvestes. Mõni aeg seisime veel esikus, et elamine jõuaks tuulduda. Generaator oli selleks ajaks juba ammu lahti ühendatud. Selgus, et nii me ikka sooja ei saa. Lahke naaber laenas meile einsteiniaegse puhuri, mis generaatori abil vähemalt elutuppa päris mõistliku temperatuuri tekitas. Lisaks huugas ka gaasipliit. Peale ootamatut õuetuuri pakkisid Hans ja Elisabeth evakuatsioonikoti, mida kiirelt kaasa haarata, kui peaks ootamatult majast põgenema. Hansu kotti läksid esimese asjana rahakott ja iPad, seejärel mõningad riided. Elisabethi evakuatsioonikotist leidsin ainukese mõistliku asjana väikse teki. Ülejäänu sisaldas parimaid suvekleite ning mõnigaid juukseklambreid. 

Õhtusöök valmis taskulambivalguses. Kuna naturaalset valgust enam õuest tuppa ei tulnud, siis otsisin kapist küünlaid. Näppu jäi tõelise irooniana lõhnaküünal Spring awakening. Spring awakening... my a...! Vähemalt andis valgust! 

Õhtul avanes elutoas pilt millesarnast pole ammu nähtud. Igaüks oli leidnud endal tekkide all nurgakese, kus pealambi või taskulambi valguses... raamatut lugeda! Imeline! Kell üheksa oli kõik see mees voodis. Kaks kihti tekke peal, sokid jalas. Turvalisuse huvides ööseks puhurit tööle ei jätnud. 

Hommikul ärkasime värskendavas karguses, näonahk noorem, kui ei kunagi varem. Elektrit ikka ei olnud. Peale mõningast olesklemist otsustas Bill natuke ringi sõita ja vaadata, kas kusagil on side välismaailmaga säilinud. Et saaks kasvõi vanaemale teada anda, et kõik on OK. Mõne aja pärast tuli Bill tagasi ja teatas: "Olukord on hullem, kui ma arvasin. Tõenäosus, et elekter isegi nädala jooksul tagasi tuleks, on kaduvväike." Ja nii me otsustasimegi evakueeruda. Asjad kiirelt kokku, seejärel visiit naabrite juurde teatamaks, et läheme New Yorki vanaema juurde ja ei tule tagasi enne, kui kool taasavatakse. 

Sõit New Yorki poole oli nagu teekond läbi puude surnuaia. Igal pool oli teedel mahalangenud puid. Puud olid juba nii palju ära koristatud, et vähemalt üks sõidusuund oli avatud. Teede kõrval olid pooleks murdunud elektripostid, kaablid risti rästi mahalangenud puude vahel keerdus. Üsna masendav. 

Nüüd siis istume NYC-s, naudime sooja tuba, kraanist tulevat sooja vett, TV-d ja internetti. Ühesõnaga kõiki esimese maailma mõnusid. Kooli loomulikult pole. Täna on Pennsylvanias uus suur lumetorm, mille kahjusid veel hetkel ei tea. Küsida pole ka kelleltki, sest kes vähegi sai, evakueerus ning paigalejääjaid ei õnnestu tabada. 

Järgmisel nädalal on aga ees ootamas ammu planeeritud Florida ja Disneyworld ehk teisisõnu evakueerume suvesse! 

TGIW...

...ehk teisisõnu Thank God It´s Winter! Ma tegelikult ei saa öelda, et ma tavaliselt talve väga ootaks. Talv võiks alata nii umbes nädal enne jõule ja siis jaanuari keskpaigas läbi saada. Või OK, max jaanuari lõpuni, aga veebruaris võiks esimesi kevade märke näidata. Meie siinne elupaik on sundinud aga senistes vaadetes korrektuure tegema. Kohe mõistate, miks. 

Nagu te juba teate, siis me elame üsna kõrgel mägedes ja üsna metsas. Sellise looduse keskel juhtub aga see, et inimene ei pruugi enam olla kuningas. Räägin siis lühidalt meie selle sügisestest, varatalvistest sündmustest. 

Veetsime Eestis väga mõnusa suvepuhkuse. Suve küll ei olnud, aga olid pere ja sõbrad ja vanad armsaks saanud kohad ja rukkileib ja hea tume šokolaad. Augustis nautisime aga juba Atlandi ookeani laineid ja kõrvetavat suvekuumust. Üheks siinseks suureks plussiks on kliima. Suvi on suvi ja suvi kestab kaua. Septembris on ikka veel t-särgi ilmad ning mõnedel päevadel jagub neid isegi oktoobrisse.

Ühesõnaga, nibin-nabin enne kooli algust kolisime NY-st tagasi metsa. Lapsed läksid kooli. Me oleme jätkuvalt need küla crazy Estonians, kes sunnivad oma lapsi bussipeatusest 15-20 min jalgsi ülesmäge koju tulema. Hea treening ning aitab peal puhata. Jõudsime just jalutuskäigult tuppa. Olin vaagnale lõiganud hunniku arbuusiviile. 

"Lapsed, õue arbuusi sööma!" Võtsin vaagna ühte kätte ning teise käega avasin ukse.... ning sulgesin selle sama kiiresti. Täpselt maja taga oli karuema kahe pojaga. 

Mõtlesin, milline ime, et vaid mõned minutid varem meie teed ei ristunud.

Naabrimees rääkis, et pani tema ükskord õues koerale sööki kaussi. Koer oli teda selja tagant kergelt ninaga tonksanud. Naabrimees oli siis tagantjalga koera pead kausi juurde suunanud omaette vaikselt torisedes: "No mis sa trügid, söök on sul siin kausis." Järgmisel hetkel oli ta aga aru saanud, et muidu igapäevane koera jalaga nügimine on seekord pisut teistmoodi. Koer oli väga suur. Naabrimees ütles, et vahepealseid hetki alates arusaamisest, et tegemist on hoopis karuga ning lõpetades toas tooli peale maandumisest, ta väga hästi ei mäleta.

Kohalikud ikka jätkuvalt kinnitavad, et mustade karude näol on tegelikult tegemist väga arglike loomakestega ja inimesi nad ei ründa. See võib olla ju tõsi, kuid selliseid nummi-mõmmi tundeid nad minus ka just ei tekita. 

Ühel ilusal, sumedal oktoobrikuu õhtul istusin üksinda maja taga lõkke ääres ja lugesin raamatut. Kuna hakkas juba kergelt hämarduma, siis panin raamatu käest, sirutasin jalad lõkke suunas ning kaisutasin kahe käega veiniklaasi. Täielik vaikus ja rahu. Paremas silmanurgas fikseerisin aga liikumise. Pea maas toitu otsides ning kiirustamata edasi liikudes lähenes mulle skunk ehk haisuloom. 

Kes on skungi haisu elus varem teravalt tundnud, ei taha seda teist korda kogeda. USA kiirteedel jääb neid tihtipeale auto rataste alla. Hais on tavaliselt umbes kilomeetri jagu varem tunda. Epitsentrisse jõudes tõmbab aga kops krampi. Ühesõnaga, väga rõve hais. 

Nii ma istusin seal, veiniklaas kramplikult peos, skunk minust 6-7 meetri kaugusel saba pudeliharjana poolpüstises asendis. Pead ei julgenud keerata. Hingata ka ei julgenud. Teate, minu nimel on senini Väimela ujula vee all ujumise rekord - 63 meetrit. Kunagi lapsena sai ühe kohaliku võistluse käigus nalja pärast kaks otsa ja natuke peale vee all ujutud. Pinnale tulin siis, kui pilt juba natuke häguseks muutus. Täiskasvanuna olen aga osa oma kopsumahust kaotanud. Hinge kinni hoida enam ei jaksanud, kuid haisukas ei olnud ka oluliselt kaugemale liikunud. Tõmbasin ettevaatlikult natuke õhku kopsudesse ning palvetasin mõttes, et ükski lastest just sellel hetkel õue ei torma, kui skungi tagumik on mu kivikujuks moondnud keha sihikule võtnud. 

Hetkeks, kui skunk lõpuks nägemisulatusest maja nurga taha kadus, tundsid minu tuharad punutud aiatooli iga vääti ning vein oli kuumades peopesades kaotanud osa oma maitsebuketist. 

Billil nii hästi ei läinud. See juhtus ühel teisel päeval mõnevõrra varem. Bill läks õhtuhämaruses prügikotti puukuuri taha viima. Kuuri taga nosis skunk pahaaimamatult õhtupoolist. Neil vist ei ole väga hea kuulmine või oli ta söömisega nii ametis. Igal juhul ehmatasid mõlemad. Kannatajaks pooleks osutus Bill. Mõned minutid hiljem naasis ta tuppa aluspesus. Kui oleks tulnud täisriietuses, oleks olnud variant, et Bill toas ja mina lastega õues. Tegelikult ka see poleks eriti aidanud, sest õues tahtis ka kops krampi tõmmata. Seda haisu tundsime majas veel päris mitu päeva. Mis õue tuulduma jäänud riietest sai, ma isegi ei tea. Tavaliselt soovitatakse need ära põletada. 

Hirvede jahihooaeg on läbi, mis tähendab seda, et nad liiguvad jälle julgemalt ringi. Nad on erakordselt targad loomad. Kui muidu on neid siin väga palju liikumas näha, siis jahihooaja esimesel päeval on mets justkui väljasurnud. Kas nad siis tunnetavad õhus oma kannatusetunde istuvate jahimeeste kõrgenenud testosteroonitaset või on see miski muu, aga kadunud nad on. Nende arvukus on suur ja seda peaks piirama, aga kütitud hirvedest on ikkagi kohutavalt kahju. 

Talvel on siin aga rahulik. Rähnid, tihased ja mõned tundmatu päritoluga linnud toksivad akna taga pekki, oravad mängivad puudel ning üksik hirv otsib metsa alt toitu. Täielik zen!  

Kallid karud, tehke teie nüüd üks pikk ja põhjalik talveuni. Ma loodan, et me kevadel ei kohtu. Parema meelega kaisutan Manhattani mõmmikuid.