Uus kodu 2

Esimeses postituses jäin võlgu pildimaterjali. Milline siis on meie uus, ajutine kodu?

Maaliline Delaware´i jõgi, kus on läbipaistev vesi
ning palju kalastajaid.

Paikneme täpselt New Yorki ja Pennsylvania osariigi piiril. Tegemist on looduskauni kohaga ning vaheldusrikka maastikuga. Kuna ei tahtnud siinset loodust kehvade piltidega solvata, siis tõmbasin mõned pildid netist.

Ümbruskonnas on ka palju kanuutajaid. Suurvee ajal on jõel ka äkilisemaid kohti, kuhu lastega ronida ei tasu. Uskuge mind, olen selle aastaid tagasi iseseisvalt, ilma ametliku giidita ja kaheaastase jõmpsikaga läbi teinud. Hea, et terveks jäime.

Toona jälgis vanaisa meie suht juhtimatut kärestikulist kulgemist murelikult kaldalt. Lõpuks õnnestus meil rahulimumas vees sõiduvahend kaldasse laveerida ja vanaisa võttis meid kiirelt auto peale. Paraku rikkus ta selle käigus ameeriklaste üht pühamat reeglit – Private Property. Ta oli sõitnud kellegi eramaa peale, millest maaomanik tõsiselt häiritud oli ja saatis meile politsei sappa. Teed on siin aga na käänulised ja mitmete mahakeeramistega ... ehk sedapuhku pääsesime. 

Ümbruskonnas on ka palju metsloomi, kes inimeste kohaloluga on juba sedavõrd harjunud, et elame siin kõik koos nagu üks sõbralik kommuun. Kõige tihedamalt ennast näitavad isendid on oravad, tänupühade ootel metskalkunid (vabandage mu võllanali!), hirved ja paraku ka karud. Viimati mainituga vaatasime mõned päevad tagasi tõtt. Paraku mitte turvaliselt autoistmelt ega ka toast. Käisime terve perega naabrite basseinis ujumas ning tagasiteel koju seisis suur must kaisukas meist umbes 50 meetri kaugusel täpselt keset teed. No ei olnud tore...no ei olnud. Lastele kordasin üsna haledalt väljakukkunud näilise rahulikkusega, endal häälepaelad viimseni pingul „Liigume raaaahulikult edasi, raaaaahulikult... kohe oleme kodus.“ Karu viskas veel pilgu üle õla ja lonkis tuimalt metsa.

Ma tean, te ei pruugi uskuda, sest mul ei ole tõestavat pildimaterjali. Sellistes olukordades ei saa seda ka kunagi olema, sest esmatähtis on siiski ellu jääda.  Olen tihtipeale mõelnud, kuidas inimestel on mingis kriisisituatsioonis esimeseks reaktsiooniks – salvesta ja jaga! Olgu see siis lennuki hädamaandumine või terrorirünnak või mingi muu olukord, kus võiksid eelkõige päästa kiired jalad või nutikus. Tundub, et meie esmased instinktid kriisiolukorras on ajas muutunud. Kui tossu täis hädamaandunud lennukis on kellelgi veel aega paanilist sagimist filmida, et saaks kasvõi postuumselt teistele näidata, et näete, need olid minu elu viimased minutid, siis on miski ikka väga nihkes.

Vaade elutoa aknast "tagaaeda".

Majast ka siis mõned pildid. Nagu varasemalt mainitud, siis on tegemist jahimajaga ja sisekujundus on ka ses mõttes.... stiilipuhas.  Maja on äärmiselt privaatne, kuna seda ümbritseb lehtpuu mets. 

Arhitekti lähteülesandeks on olnud luua ümbruskonda sulanduv kamuflaaž maja, mida naljalt tee pealt ei märka. Privaatsus on siin saavutanud uue taseme, sest lisaks sellele, et keegi naljalt aknast sisse ei näe, ei näe keegi naljalt ka aknast välja. Aknapindu pole siin ülemäära heldelt eraldatud. Ühesõnaga privaatne koobas. 

"Eesaed"

Privaatsusega on kohalikel üldse mingi eriline suhe. Mõned majapidamised on tegelenud maastikukujundusega – on raiunud maja ümbert puud, tekitanud kivisele pinnasele ilusa muruvaiba, lasknud valgusel ja õhul tuppa tulla.... jaaaaa siis istutanud akna taha täpselt akna kõrguse ja laiuse põõsa.

Maja südameks on elutuba, mis oma seinaaksessuaaride tõttu on kahtlemata üks testosteroonirikkamaid elutubasid, kus mul on olnud au viibida. 

Samas, ma ei tea, kas mind on tabanud see sündroom, kus vangistatav kiindub aja jooksul oma vangistajasse (kuidas seda sündroomi nimetatakse?), aga ma olen hakanud seda elamist tolereerima. Kiindumuseni on siiski valgusaastate kaugune tee, aga eks sellisel looduslapselikul elustiilil ole kindlasti ka omad võlud.

Seniks aga unistan, et ühel päeval on meil valgusküllane briti maamaja stiilis suurte akende ja lopsakate lillemustritega kujundatud elamine. Tibusammudega liigume sinnapoole. Seniks aga leiame positiivset meie mowglilikus elustiilis või siis leebes kliimas. Mul on näiteks õnnestunud septembriks lõpuks ometi terve inimese jume saavutada :).

   

Silmaringi küsimused

Üldiselt ma ei eelda, et ameeriklased Euroopa või veel vähem Eesti asjadest teavad. Mitte et see mind üleüldse kunagi väga häirinud oleks või et ma seda üleüldse kunagi eeldanud oleks. Pigem nii lihtsalt on ja it´s OK. Niisamuti ma ei eelda, et eestlased erinevate maade mõõt-, mahu- või pikkusühikuid teisendada oskaks. Näiteks Fahrenheit Celsiuseks või naelad kilodeks või gallonid liitriteks. Ise olen nende teemadega olude sunnil kokku puutunud ning seega on ülevaade erinevate ühikute suhetest enam vähem olemas. Tõsi, Fahrenheit-Celsius suhe on jätkuvalt pisut segane.

Eks see ongi suuresti silmaringi küsimus, kui palju keegi erinevatele kultuuridele omistatavaid nähtusi teab või mitte. Mind on õnnistatud tarkade sõpradega ning viisakat kohvikulaua vestlust pidades võiksime puudutada paljusid maailmas aktuaalseid teemasid ja ma olen kindel, et vähemalt minu sõprade puhul ei piirdu erinevad mõõtühikutealased teadmised oskusega konverteerida USA kinganumber Euroopa kinganumbriks.

Kunagi põhjustasin aga järelemõtlematult oma imekaunile, hoolivale, kõige ja kõikide pärast muretsevale ämmale tõelise psühhotrauma. Olime tal New Yorkis külas, Bill oli kusagil ära. Mõtlesin, et ma ei taha lihtsalt toas istuda ning otsustasin toona oma veel beebiealise lapsega õue jalutama minna. Et ämm koju naastes ei muretseks, viskasin veel kiirelt köögilauale kirjakese.

LÄKSIME JALUTAMA. TULEME TAGASI UMBES 16.00.

See oli viga... Kui me tõepoolest umbes kl. 16.00 naasime, leidsime eest täiesti endast väljas, ahastava ämma. Numbrikombinatsioon 16.00 oli tema jaoks sedavõrd abstraktne ning vaeseke tõlgendas minu kirja nii, et võib juhtuda, et me ei tulegi enam kunagi tagasi. Ei aidanud ka telefonikõned tuttavatele. Keegi ei osanud koodi dešifreerida. Kõige lähemale jõudis õigele vastusele Billi vend, kes teadis, et tegemist on militaarse ajaühikuga, aga mis täpsemalt peitub 16.00 numbrikombinatsiooni taga, ei osanud ka tema öelda.

Siin metsas olles tuli aga ühel õhtul meile naabrimees Bob külla. Bob on 70-ndates pealtnäha selline keskmine prillide ja vuntsiga ameeriklane. Bob hakkas mulle rääkima oma koerast: „Kati, ma väga sooviksin, et sa saaksid mu koeraga tuttavaks. Aga ma pean sind hoiatama, ta on väga suur – noh nii umbes 85 naela.“ Jõudsin veel vahele torgata kohustusliku „wow“, kui Bob jätkas.

„Vabanda, ma ei mõelnud, et sa ei pruugi teada, mis on naelad. 85 naela on noh umbes nii 38 kilo.“

PAHH! Kust see nüüd tuli?!? Minu ees seisab keskmisest keskmisem lumivalgetes botastes ja nokamütsiga ameeriklane ning konverteerib naelad kilodeks n.ö. puusalt!

Sel õhtul ei olnud see kaugeltki mitte viimane teema, mis mind heas mõttes kulmu kergitama pani. Vot selline pärl on meil siin metsade ja mägede vahel :).

Nüüd aga teile kodune ülesanne. Meil siin lubab lähipäevadel 95 kraadi sooja. Ei tea, kui palju see küll Celsiuse järgi võiks olla ;)?

Uus kodu

Vahepeal on mõni olukord nii absurdne ja ogar, et kõige elutervem oleks sellistes situatsioonides lihtsalt naerda. Tunnistan ausalt, et nüüd, nädal peale Ameerikasse tulemist, suudan seda juba teha.

Oleme siis nüüd terve perega Ameerikas. Mees lastega lahkus varem, mina jäin Eestis kõikvõimalikke otsi kokku tõmbama ja ühinesin perega 2,5 kuud hiljem. Kuigi blogi nimi on Meie Ameerika, siis minu esimene postitus on pigem enesekeskne. Seda mitmel põhjusel. Minu abikaasa naasis peale 20 aastast eemalolekut oma tuttavasse keskkonda ning kultuuriruumi ning minu Eesti-Ameerika segaverelised lapsed on juba ammu tahtnud ka Ameerika elu proovida. Seega nende jaoks ei ole sisseelamine olnud sedavõrd raputav, kui minu jaoks.

Ma ei hakka siin rääkima suurest taaskohtumise rõõmust. Pere on koos ja see on peamine. Küll aga peatuks pikemalt meie uuel ja õnneks ajutisel elukohal.

Peale Ameerikasse jõudmist olime kolm päeva New Yorkis. Nautisime kõrvetavat päikest ja ookeanilaineid. Elu oli lill. Siis aga oli aeg sõita uude koju, kuna lastel oli kool algamas.

Uut elukohta iseloomustavad hästi naabrimees Bobi sõnad: „Kati, kui sa tahad mõnipäev jalutada, siis roni näed selle mäe otsa. Ma võin sulle oma mobiili kaasa anda ja sealt saad helistada igale poole, kuhu vaja.“ Või siis ka nähtus, kus iga mööduv autojuht tõstab tervituseks käe, sest kõik ju ometigi tunnevad kõiki. Või siis üsna rutiinne nähtus, et köögis hommikukohvi juues võib vabalt mõni uudishimulik kits oma nina vastu köögiakent laiaks litsuda. Ma ei saa salata, loodus on siin kaunis – suured mäed ja tihedad metsad ning nende vahel hingematvalt kaunid vaated Delaware´i jõele, aga siiski koht on eestlaste keeles ja meeles täielik karup....e. Ülemäära suurt enesekindlust ei tekitanud ka lähedusse jääv gigantne psühhiaatriahaigla või siis imearmsas naaberlinnas, Milfordis, igal tänanurgal asetsevad mental health kliinikud. Tundub, et turgu on...

Maja, kus hetkel viibime, kuulus minu mehe, Billi, isale. Tänasel päeval Billi vennale, Craigile. Tegemist on metsa-mägimajaga, kus vend ja muu seltskond jahihooajal peatub või siis niisama aegajalt New Yorki mürast puhkamas käivad. Ühesõnaga ei saa selle koha kohta päris öelda, et tegemist oleks õdusa pereelamuga. Kuna siin aastaringselt pole keegi elanud, siis on maja ka korralikult ventileerimata. Õnnetuseks olen üsna lõhnatundlik ning seetõttu on taoline seisnud, kopitanud hais suhteliselt talumatu. Teadsin, et järgmisel päeval läheme poodi toitu varuma ning sellest hetkest küpses plaan lisaks pärani akendele ka lõhnaküünaldega kopitusele vasturünnak anda. See oli see miski mikroskoopiline midagi, mida sain vähemalt sel hetkel muuta ja millele toetuda. Kõik muu tundus minu kontrolli alt väljas olevat.

Taoline, avarast Kadrioru 4-toalisest korterist koopataolisse mägimajja, 180 kraadiline keskkonnavahetus tekitas minus teatava ajuhalvatusetaolise seisundi, kus ükski asjalik mõte ei saanud isegi mitte idaneda, rääkimata kasvust.  Nagu õhk oleks välja lastud. Põhimõtteliselt ainuke soov ja teadmine, mis sel hetkel ajusoppidesse mahtus, oli lõhnaküünlad. Bill liikus ostukäruga poe riiulite vahel suvel omandatud perenaise(mehe) sihipärase professionaalsusega. Mina otsisin silmadega vaid lõhnaküünlaid. Nii, lõpuks ometi! Olemas! Kiire kõrvalepõige. Oo, valik missugune! Võtaks kohe kaks ja võtaks kohe hästi suured, et oleks kohe korralik lõhnalitakas. Lõpuks sai valik tehtud. Kulgesin rahulolevalt kahe umbes liitrise lõhnaküünla purgiga Billi ja ostukäru suunas.

„Me ei saa neid osta! Kui Craig tuleb jahile, siis võib lõhnaküünaldest riietele tekkinud lõhn loomad eemale peletada!“

„....???!!“

See on üks nendest hetkedest, kus aeg kiilub kinni ning igasugune taustamüra on välja lülitatud. Oled vaid sina ja sinu suur tunnetelaviin. Ma isegi ei mäleta, kas ma sel hetkel ütlesin midagi või mitte. Seisin kivistunult, käed kahe pomm-lõhnaküünlaga poolenisti ostukorvi poole sirutatult ja mõtlesin. Mõnikord on asjade sisu kordi suurem, kui nende kest. Nendes kahes õuna-kaneelilõhnalises küünlas oli kogu minu edasise eksisteerimise mõte, need olid minu ainukesed õlekõrred, millele sel hetkel üldse toetuda sain ja me räägime mingitest loomadest ja peletavast lõhnast. Et nagu päriselt? PÄRISELT?!?!

Bill vist luges mind nagu lahtist raamatut, sest järgmisel hetkel oli ta juba oluliselt leplikum: „OK, me saame need osta, aga lepime kokku, et vähemalt JAHI ajal sa neid küünlaid ei põleta.“

Küünlad korvis ning elu mõte taastatud :).