Yes I Can!

Mõni aeg tagasi kogesin Ameerikat eriliselt kõrgel kontsentratsioonitasemel. Seda kinnises ruumis ja paari tunni vältel. Seda nüüd mitte juhuslikult, vaid me täiesti vabatahtlikult otsisime n.ö. kohta, kus juhtuda. Nimelt jõudis Billini ühe seminari tutvustus. Seminari läbivaks teemaks oli Robert Kiyosaki investeerimisalased vaated. Põhimõtteliselt ei midagi uut, kuna Kiyosaki raamatuid oleme me mõlemad lugenud ja üldiselt tema maailmavaateliste seisukohtadega nõus. Seminar oli tasuta ja mõtlesime, miks siis mitte väike sõit teha ja inspiratsioonisüsti saada.

Kunagi omal ajal liitusin ma Facebookiga just seetõttu, kuna mulle tundus, et igasugu lahedate ürituste/koolituste info läheb minust lihtsalt mööda. Kui veel lastega kodus olin, käisin ennast päris tihti koolitamas alustades mööbli restaureerimisest kuni ettevõtlusteemadeni välja. Reeglina igast koolitusest oli midagi kõrva taha panna ja kui ka ei olnud, siis vähemalt kohvipausid olid alati nauditavad.

Meie seminar toimus Hiltoni hotellis. Registreerisime ennast lõunasele seminarile. Teine, sisult sama koolitus, toimus pealetöisel ajal. Registreerimislaua juurde jõudes selgus, et erilist rahvamassi just kohal ei ole. OK, ikkagi tööpäev ju. Otsustasime Billiga suhelda sala- ehk eesti keeles. Ruumi sisenedes ütlesin Billile, et peaasi, et siin väga Ameerikaks kätte ei lähe, muidu olen ma siit sirgelt läinud. Stiilis tupsu kalli-kalli, võõrastega kätlemine, small talk ja „YES I CAN!“ skandeerimine.

Saime vaevalt esimeses reas (kuhu meid konktreetselt suunati) oma tagumikud maha panna, kui koolitaja palus meil kõigil püsti tõusta ja enda lähedal olevaid inimesi tervitada ning endast rääkida. Eestis öeldakse selle kohta koolitusel „oma mugavustsoonist väljumine“. Ma olen EESTLANE ja palun! ärge mitte kunagi paluge eestlasel sunnitult ja teeseldult, viisakat small talki ajada, kui sa sekund hiljem ei mäleta oma vestluskaaslase nime ega seda, kust ta pärit on. Aga mul ei olnud pääsu. Kohustusliku jutuajamise käigus leidsin ennast korduvalt ukse poole kiikamas. Lõpuks lubati meil istuda. Koolitaja küsis: „Kas olete üles soojenenud?“ „NOOO!“ kõlas suhteliselt üksmeelne, lõbustatud ja vali vastus. Sel hetkel sain aru, et mina olen eeldatavasti ainuke, kelle jaoks sõnapaaril „mugavusstsoon“ on mingi sisuline tähendus. Ameeriklane tunneb ennast olukorras, kus tal on vaja oma mõtteid väljendada, võõrastega tühjast-tähjast lobiseda, nalja visata, skandeerida, reeglina alati mugavalt. Ehk ei olegi nagu põhjust või vajadust või kohta, kuhu väljuda.

Tasuta asju pole olemas, eksole. Nii me leppisime Billiga juba eelnevalt kokku, et mida iganes meile pähe määritakse, me ei lähe liimile. Lõpuks tulime ju siia lihtsalt mõnusalt, harivalt aega veetma. Itaallaslikult sile, rätsepa ülikonnas koolitaja rääkis  kinnisvarasse investeerimisest, hoides pidevalt silmsidet saalis istujatega. Kuna istusin esimeses reas, siis ei lasknud pidev silmside hoidmine mul mitte kuidagi mõnusasse mugavusstsooni laskuda. Nii, kui ennast lõdvaks lasin kõlas „do you know, Katie, that...“.

Ja siis visati esimene konks välja! Slaid, kus kuulutati välja OLULISELT põhjalikum, saladusi paljastav 3-päevane koolitus, mille maksumus on muidu 1500 USD, kuid täna, jah ainult täna, siin ja praegu on koolituse maksumus vaid 495 USD. Slaid näidatud, mindi seminariga sujuvalt edasi. Jõudsin veel mõelda, et polnud just selline väga kiusatust tekitav pakkumine. Mõned slaidid hiljem aga kuvati seinale sama pilt. Nüüd aga oli pakkumine oluliselt ahvatlevam. Täna, siin ja praegu registreerides on 3-päevase koolituse hind 495 USD ja sinu kaaslane saab koolitusele tulla TASUTA! Noo, oluliselt ahvatlevam. Seejärel palus koolitaja püsti tõusta kõigil, kes pole teinud ühtegi kinnisvara investeeringut, kuid sooviks sellega tõsiselt tegelema hakata. Üle poolte saalis viibijatest tõusid püsti. Seejärel palus koolitaja suunduda neil saali tagumises otsas oleva laua juurde, kus saab ennast koheselt koolitusele registreerida ning ühtlasi paberkandjal väärtuslikku õppematerjali. Ja teate, need inimesed läksidki ilma igasuguse kõhkluseta sirgelt registreerima! Ma kujutan ette, kuidas Eesti müügimees näeb sellise õnnestumisskooriga kliendihanget vaid oma kõige helesinisemates unenägudes. Koolitus läks aga edasi.

Mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas ma keskendun koolituse sisule või pigem jälgin koolituse arengut kui näitemängu. Kogu seminari ülesehitus oli äärmiselt professionaalne, mitmeid kordi läbimängitud, nõrgad kohad eemaldatud. Tekitati olukord, kus sul ei ole aega oluliselt oma otsust vaagida, vaid otsuse tegemisel lükati kunstlikult veel hoogu juurde. Natuke nagu teleturg, aga väga professionaalne teleturg. Tempo oli meeletult kiire ja ka seda vaid ühel põhjusel – et sa ei jõuaks küsida midagi sellist, mille vastus annaks liiast infot välja. 

Ilma igasuguse irooniata – tegelikult oli väga hea ja asjalik seminar ja müügitehniliselt üliprofessionaalne. Saalisolijad tundsid ennast pealtnäha mõnusalt. Seega polnud midagi imestada, kui koolituse lõppedes olin ka ennast pisut lõdvemaks lasknud. Koolitaja õhkuhüpete ja ägedate rusikavibutuste saatel esitatud küsimustele ning neile järgnenud skandeerivatele vastustele saalist,

„kas sulle meeldib raha?“ – YES!

„kas sa tahad, et sul oleks rohkem raha?“ – YES!

„kas teeme koos rohkem raha?“ – YES!

vastasin isegi pisut valjemalt kui lihtsalt mokaotsast.

Koolitus sai läbi. Meil ei olnud käes tasulise koolituse materjalidega suurt kotti. Seega niisama lihtsalt me siit välja ei pääse. Täpselt nii oligi. Üks müügimeestest suundus sirgelt meie poole ning uuris, kas you guys tahaksite ennast koolitusele registreerida. „Me hetkel arutame seda“ vastas Bill. Seisime keset saali, mina näoga kella 12 suunas ning Bill näoga ukse poole, kella 6 suunas.

„Bill, anna märku, kui tee on vaba.“

„Nüüd on vaba, ruttu.“

Sel hetkel oli mul multikategelase tunne, kes mõned sekundid kraabib lihtsalt kohapeal ning seejärel tuiskab tolmupilve maha jättes minema. Samas oli samm selline püüdlikult mõõdukas, pilk pealtnäha ükskõikne (ilmselgelt väga halb näitemäng) ning uks ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Välja jõudes premeerisin ennast maailma kõige kallima Hilton kohviga. Meist möödus üks meesterahvas, kelle puhul ma ei olnud sugugi kindel, kas ta võis olla üks müügimeestest või mitte. Kuidagi olime me rahva seas talle silma jäänud, sest ta uuris Billilt, kas you guys ei registreerinud ennast koolitusele? Eitavat vastust kuuldes teatas ta, et tema ka mitte, sest oli äsja ostnud 2500 USD maksva samalaadse koolituse. Ehk sellest peaks piisama.

Kuna Ameerika kontsentratsioon selles päevas oli minu jaoks keskmisest kõrgem, pidin juurte juurde naasmiseks õhtul sissevaatavalt Tättet kuulama. Kase kallistamiseks seekord ei läinud. Ju siis olen juba mõnevõrra treenitud.  

Kui midagi peaks juhtuma

Ainuüksi lähiajaloos on mitmel korral ennustatud kuupäevalise täpsusega meid tabavat maailmalõppu. Kunagi pole seda aga juhtunud või oleme me juhtunu lihtsalt tunnetamata jätnud. Ameeriklaste kapisisude järgi otsustades on aga maailmalõpu ohupilv meid pidevalt saatmas. See, et ma suudan juba toiduvarude osas nädal ette mõelda, on päris hea. Aga varude soetamine igaks elujuhtumiks on siiski minu jaoks kõrgem pilotaaž. 

Minu ostud on reeglina vajaduspõhised v.a. toidupoe mõned emotsiooniostud, kui lihtsalt hullult isutab. Asjad tekitavad minus stressi või õigemini otstarbetute asjade rohkus tekitab stressi. Seega mulle kohutavalt meeldib, kui midagi saab otsa (v.a. šokolaad ja bensiin) või midagi ebavajalikku saab ära anda või äärmisel juhul ära visata. Või veelgi parem, kui midagi ebavajalikku üldse ei tekikski. Lapsena läks asi lausa nii kaugele, et valisin tööõpetuse tunniks vajaliku kanga värvi selle järgi, milline niidirull mul kodus kõige suurema tõenäosusega võiks otsa saada. See tunne, kui niidi alt tuleb välja puhas papist rull või veel parem, puidust rull... nagu lapsel, kes kohtub esimest korda kausi põhjas oleva karuga.  Ühesõnaga puhtalt minu kiiks. 

Ameeriklased on oma olemuselt ja ellusuhtumiselt pigem rõõmsameelsed ja optimistlikud. Klaas on ikka pigem pooltäis, kui pooltühi. Kui me aga ämmaga ükskord ümber nurga poodi sõitsime, siis ta ütles, et peab kindlasti tee peal bensiini võtma. Märkasin, et paagi näidik oli täpselt poole peal. Minu segaduses oleku peale teatas ämm, et kui bensiinipaagi näidik on poole peal, siis tema jaoks tähendab see seda, et paak on tühi. See suhtumine kirjeldab minu meelest ideaalselt ameeriklaste suhtumist kõikvõimalikesse varudesse. Varude all pean silmas justnimelt igasuguseid toiduvarusid.

Kunagi nuttis mu laps ennast õhtul magama, sest olin juba mitmendat korda järjest unustanud osta ketšupit, millega saab kõik absoluutselt söödamatud toidud söödavaks muuta. Ameerikas sellist asja ei juhtu, sest kui ketšupipudel on pooltäis, siis on ta samahästi kui tühi ja tuleb kiirelt uus hankida.  

Ma saan aru, mul on lihtne keksida, sest ma pole siin kunagi istunud lumevangis või paadiga mööda üleujutatud tänavaid sõudnud. Ma pole kunagi oma elus kogenud korralikku orkaani ega seda, mis tähendab nädal ilma elektri ja kütteta majas istuda. Ma pole kunagi akende ette laudu tagunud või maja ümber liivakottidest barrikaadi ehitanud. Loodusõnnetus Ameerikas tähendab teel olles tunde ja tunde liiklusummikutes istumist. Ühesõnaga no fun. 

Sügisel oli meil plaanis nädalavahetuseks New Yorki vanaema juurde sõita. Aga just samaks nädalavahetuseks lubas, et Floridat tabanud orkaan liigub edasi New Yorki suunas. Bill teatas resoluutselt, et sõit jääb ära. Minu jaoks tundus see natuke liiga mugav taganemine nädalavahetuse plaanidest. Arvasin, et tegelikult oleks päris põnev sellist päris orkaani oma nahaga kogeda. Noh stiilis et „paneme soojalt riidesse ja läheme Pirita muulile laineid vaatama.“ Billi pilk saatis mind seepeale lähimasse psühhiaatriahaiglasse.

Meie oleme aga igaks elujuhtumiks valmistunud. Õigemini on ettevalmistused tehtud juba enne meie jahimajja kolimist. Jahimajas pole kunagi keegi aastaringselt elanud, kuid sellest hoolimata oli juba enne meid kappides meeletutes kogustes konservtoitu ja erinevaid kuivaineid. Ämm muretses meile oma suures hoolimises enne lumehooaja algust igikestvat piima, mis mitte kunagi halvaks ei lähe... Ja Bill... Bill on meile hankinud ube! Ubadest teeb Bill imemaitsvat chilli´t. Ühel päeval poes käies ladus Bill ostukorvi mitu paki ube. Mulle meenus, et just eelmisel korral me ostsime ube. Bill oli need aga kusagile nii ära paigutanud, et enam ei leidnud üles. Kui ma mehe ja laste kõrvalt midagi õppinud olen, siis on see suhtumine, et lahinguid tuleb valida. Kuna lisapakid ube maailmavaateliselt just oluliselt midagi ei muuda, siis seekord olin vait. „Üleüldse on hea, kui meil on olemas tagavarad, kui midagi peaks juhtuma“, selgitas Bill veel lisaks, et ma ikka olukorra tõsidusest aru saaksin. Just... kui midagi peaks juhtuma.

Vahepeal olin kolm kuud Eestis ja selle aja jooksul on ubade varu veelgi täienenud. Võib olla, et ka oht, et midagi juhtub, on selle aja jooksul võrdeliselt suurenenud.

Seega, kui midagi peaks juhtuma, siis on meil:

•          Vähemalt kahekuune kuivainete ja konservtoitude varu.
•           Suurpere 5-aastane seebivaru.
•           Erinevad puhastusvahendid, millega saaks 2 aasta jooksul läikima lüüa nii jahimaja     kui ka inertsist kõik naabermajad.
•           Puidupuhastusvahenditega saaks 10 aasta jooksul poleerida kõik seintel olevad       põdra- ja hirvesarved.
•           Spetsiaalse inimlõhna eemaldava duššigeeli ja šampooniga saaks testida terve    osariigi loomade haistmismeelt.

Minu süda on rahul. Me oleme põhjalikult ettevalmistunud. 

Nojah, ega eestlasedki "patust" priid pole. Meie laiahaardeline marjade ja juurikate purkidesse ja karpidesse korjamine suvisel hooajal võib kõrvaltvaatajate jaoks olla mõneti arusaamatu ja tunduda justkui valmistuksime suuremat sorti näljahädaks. 

Täna, kui ma seda juttu kirjutan, on väljas meeletu marutuul. Kes teab, võibolla on just täna see päev, kui midagi juhtub ja meil on põhjust esimene konserv lahti teha.

Nüüd aga paluks kõikvõimalikke retsepte, mida nende ubadega teha. 

Head Ameerika asjad

Siin olles paratamatult paned alateadlikult mingid nähtused hea-halb teljele. Ma tegelikult püüan seda mitte teha, sest nagu nii mõnedki nähtused on omased vaid Eestile, on ka nähtusi, mis on omased vaid Ameerikale. Mida vähem on sul filtreid ja võrdlusmomente, millest infot läbi lasta, seda lihtsam. Aga ma ei saa sinna midagi parata - oma päritolu tõttu on need analüütilised filtrid mul olemas ja võrdlused on seetõttu ka lihtsad tekkima. 

Kunagi kirjutasin headest Eesti asjadest. Nüüd on Ameerika kord. Ma olen paraku sedasorti inimene, kelle energiat ja edukat päeva ei mõjuta mitte see, kas ma väljun voodist vasaku või parema jalaga. Küll aga on edasine päeva kulgemine seotud sellega, kas ma ärgates kissitan ereda päikese tõttu silmi või löön voodist tõustes pea vastu raskeid pilvi. Pennsylvanias, kus me elame, on vähemalt kuuel päeval nädalas päikseline ilm. Ka novembrikuus võib esineda üksikuid suviseid t-särgi ilmasid. Seetõttu on ka hommikune energiatase hoopis teine ja ma täheldan seda ka laste puhul. Ühesõnaga - mõõõõnus!

Vahepeal on mul tunne, et ameeriklastel on kolmas silm. Seda mitte otsmikul, vaid pigem kuklas. Kuidas muidu nad alati MÄRKAVAD ja mitte ainult ei märka, vaid vajadusel ka sekkuvad. 

Ükskord New Yorkis olles ning kaubanduskeskusest bussipeatuse poole minnes märkasin üht naist, kes kandis kohutavalt rasket kotti. Järgmisel hetkel oli tema kõrval teine naisterahvas, kes pakkus, et ta ei peaks sellist kotti küll üksi tassima ja las ta aitab teda vähemalt kuniks neil on ühine tee. Seejärel kõndisid nad sõbralikult edasi - üks hoidis üht ja teine teist kotisanga.

Ühel päeval ootasin koolibussi peatuses laste bussi. Tuletan meelde, et see on koht, kus peale meie mitte keegi teine jala ei käi. Minust sõidab mööda üks vanem härrasmees, aeglustab ja lõpuks peatub. Avab autoakna. "Mam, is everything OK with you?"  Loomulikult olen ma OK, naerame ja soovime teineteisele ilusat päeva. Aga ma sain kinnituse, et kui ma ühel hetkel ei peaks olema OK, siis on raudselt alati keegi, kes seda märkab ja aitab. 

Ameeriklasel on erinevaid kaitsekihte ja komplekse oluliselt vähem, kui ühel keskmisel eestlasel. Nad on sellised mõnusalt vahetud ja lapsemeelsed. Seda kõige positiivsemas mõttes. Võhivõõras inimene võib sinuga vabalt suhelda suvalisel teemal. Põhimõtteliselt öelda, mida iganes sülg suhu toob. Nii olen saanud mina sõbraliku silmapilgutuse osaliseks, kui viimasel hetkel foori taga teed otsustasin ületada ning mulle vastu jalutav meesterahvas naeratades märkis: "Nuuh, jäid unistama ;)?" 

Aga see, mida sülg suhu toob, on eranditult ja alati positiivne või hooliv. 35C kuumuses jalgpallimatši vaadates otsustasin end jahutada sidrunisorbetiga. Tops oli ameerikalikult üüratult suur. Tribüünile tagasi ronides haaras üks vanem härra mul käest ja palus näidata sorbetitopsi. Loeb seda ja ütleb isalikult: "Kas sa ka tead young lady, et see sorbett sisaldab tervelt 54 g suhkrut?" "Noh, see pole ju väga hullu", vastan naeratades "ja kui see teid lohutab, siis ma jagan seda oma abikaasaga - seega kõigest 27 g per nase." Naerame mõlemad ja soovime teineteisele ilusat päeva. 

Ka lapsi hommikul kooli saates võtab neid esimesena vastu laialt naeratav bussijuht ning positiivse, toetava, enesehinnangut tõstva koolipäeva lõpetab niisamuti laialt naeratav turske turvamees, kes high five´ide saatel koolitäie lapsi õigete busside peale laiali jagab. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et järgmisel korral kooli minnes pean vist midagi muud selga panema, sest kooli sekretär on minu mantli kohta juba nii palju komplimente teinud, et oleks juba peaaegu ebaviisakas seda mantlit mitte talle anda :).   

Sedasorti märkamised, sekkumised, spontaansed reageerimised on minu jaoks erakordselt armsad ja Eestis olles tunneks ma sellest tegelikult väga puudust. 

Ameeriklased on väga suured reeglite armastajad ja väga organiseeritud. New Yorki bussipeatustes võid näiteks näha järjekorras seisvaid bussi ootavaid inimesi. Jah, nad kõik seisavad organiseeritult järjekorras. 

Nii mõnigi kord on meil Billiga tekkinud vaidlus, et mis mõttes mingi asi on nii, kui ida-eurooplaslikult natuke nihverdades võiks olla hoopis naa :). Sellist halli tsooni ameerikas ei ole. On must ja valge ehk üleüldiselt mitteaktsepteeritav ja aktsepteeritav. Kunagi tegin näiteks ühele basseinivalvurile (nö vetelpääste) selgeks, et mu kaheaastane beebivoltides laps on tegelikult kolmene. Seda ainult sellepärast, et alla kolmestele oli bassein keelatud. Tegelikult nii ei tohiks... ;).

Endise turundajana imetlen ameeriklaste oskust müüa mida iganes. Siin olles vaatan huviga saadet Shark Tank, kus ettevõtja küsib investoritelt oma ärile rahasüsti. Sõltuvalt ettevõtmise potentsiaalikusest ta kas saab või ei saa ärihaidelt vajalikku toetust. Ideed on seinast seina - mõni on miljardi dollari vääriline. On ka ideid, mille puhul mõtlen, kuidas on see võimalik. Näiteks ruumi lõhnastaja, mille sihtrühmaks on väikeste laste vanemad ning mille eesmärgiks on elimineerida voodialused koletisted ning seeläbi tagada lapsele rahulik uni... ehk sisuliselt müüakse lugu. 

Kataloogides võib kohata rida leiutisi, mis meie elu justkui oluliselt lihtsamaks teeks - munarebu lahutajad, küüslaugu pressid või lõikurid, porgandi koorijad. Enamike müügiargumendiks on, et sel viisil toidu valmistamine on vähem räpakas (less messy). Puht pragmaatiliselt ida-eurooplase mätta otsast vaadates võiks ju küsida, et kui toidu valmistamine nii kohutavalt räpakas on, siis kuidas sa tahad seda üleüldse suhu pista?!?! AGA, sellest hoolimata suudab kaubandus ameeriklastes suurepäraselt tekitada tunnet, et just SEDA asja olen ma väga vajanud. Kui kasvõi marginaalne protsent ameeriklastest sinu pakutu vastu võtab, on elu palmi all mojito klaasi taga tagatud. 

Enamikest asjadest suudan pragmaatikuna kergelt loobuda, aga näiteks pisaravaba ja ülikiire sibula hakkija eest teen küll leiutaja ees sügava kummarduse :). Ameeriklaste asjadehullust mõnes mõttes ka mõistan (mis ei tähenda, et selle omaks võtaksin). Ameerika kultuurile omaselt on näiteks jõulud see aeg, kus kingitusi tehakse lisaks perekonnale ka töökaaslastele, sõbrannadele, nende lastele, naabrinaisele ja ka postiljonile. Olukorras, kus kõigil on justkui kõik olemas, ongi väga lihtne müüa midagi, mida pole varem nähtud ning seeläbi tekitada ohhoo efekti. Nagu näiteks hot dogi vorsti spiraallõikur :). 

Juba mõne päeva pärast on mul võimalik headele Ameerika asjadele distantsilt vaadata. Endalegi ootamatult naasen mõneks ajaks Eestisse. Kindlasti oluliselt sügavamate ja suuremate emotsioonidega, kui ei kunagi varem. 

Ah jaa, ameeriklased on ikka päris nutikad! Pika otsimise peale õnnestus toidupoe pagariosakonnast leida ainuke ja selline enam vähem rukkileib. Nutikad ameeriklased on aga leiutanud võimaluse, kuidas ikkagi sind panna saia sööma. Alles kodus pakendit avades sain sellest aru. Nähvitsad sellised! 

Pühadest Ameerikas

Halloween, millesse paljud eestlased suure skepsisega suhtuvad, on sedapuhku seljataga. Hansu ja Elisabethi jaoks oli see esimene. Eestis elades käisid lapsed pea igal aastal marti jooksmas (kadrijooksuks oli neil tihtipeale ind raugenud). Seega kommilunimise kogemus nii siin kui sealpool ookeani on neil olemas ja seeläbi võimalik ka paralleele tõmmata. 

Halloween on ajalooliselt pühakute ja meie seast lahkunute mälestamise püha ning seda alati kergelt õõvatekitava alatooniga. Ameerikas hakkas halloweeni traditsioon levima tänu šotlaste ja iirlaste massilisele sisserändele 19. sajandil. Tänapäeval on sellest saanud laiaulatuslik kommertslik tähtpäev. Poodidesse jõuab halloweeni temaatika reeglina oktoobri alguses. Oktoobris saab ühtlasi alguse aasta lõpuni kestev pühade, kodukaunistamiste jada. Kõigepealt halloween, seejärel tänupühad ning lõpetuseks jõulud. Ameeriklased on kõik need pühad suutnud erakordselt kommertslikuks keerata. TV-programmid sisaldavad temaatilisi kokandussaateid, ajakirjades on trikid-nipid kodukaunistuseks ning kostüümide müük käib täistuuridel, rääkimata maiustuste müügist. Sel aastal müüdi halloweeni eel komme kosmilise 2,5 biljoni dollari väärtuses! 

Lahtised uksed andmaks märku - sa oled siin oodatud.

Pühadetemaatikata maja linnapildis on pigem haruldus. Seega ka igasugu tintelvintelite, aia- ja uksekaunistuste müük tekitab arvestatavaid rahaliikumisi. Oktoober on ka kõrvitsakasvatajate "laulupidu". Kõrvitsaid kasutatakse nii laternate meisterdamiseks kui ka lihtsalt aia- ja trepikaunistustena. Siinkohal tuleb küll ameeriklaste kiituseks öelda, et oktoobris-novembris tegelevad nad keskmisest usinamalt taaskasutusega, kuna justnimelt novembri lõppu jääva tänupüha üheks toidusümboliks on kõrvitsapirukas. Hea võimalus dekoratsioonide ärasöömiseks. Oktoober, november on ka pumpkin spice maitsega toiduainete tippkuud. Põhimõtteliselt on seda maitset saada igas toidukategoorias lihast kommini. 

Ma ei ole oma lastele kunagi kommi keelanud. Pigem üritanud nende tarbimist mõistlikuse piires hoida. Seega oli lastel vaba voli pommi ja kommi teha. Kõigepealt kostüümid. Hans ja William otsustasid valida üsna mainstream kostüümid - Hans kehastus Hulkiks ja William jubedaks muumiaks. Elisabeth, kes meie peres on kahtlemata enim kastist välja mõtlev, soovis kehastuda kõrvitsaks. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest kujutasin juba ette, kuidas tänavad on tuugalt väikseid Elsasid ja printsesse täis. Halloweenitama läksime naaberlinna, mis on pigem selline rikaste ja ilusate linnake. 

Cronenbergid ülekaalulise luukerega.

Esimese asjana märkasin kaunistusi. Väga paljude elamiste kaunistamiseks võis olla kulunud vähemalt päev. Ma ise paraku ei ole eriti tubli kodukaunistaja. Jah, jõulude ajal dekoreerime lastega elamist, aga kõik muud pühad lähevad minust paraku mööda. Seega ameeriklaste innukus pühadetemaatika oma koduaeda tuua on tõeliselt imetlusväärne. Midagi ei tehta vaikselt niki-naki, vaid ikka pauguga ja suurelt. Teiseks, ameeriklased hoiavad kommijooksjate tarvis oma kodu ukse lahti näitamaks, et te olete oodatud. Väga paljud majaomanikud on ka ise ennast kostümeerinud ning tulnud maja trepile kommi ja muud nänni jagama. Ameeriklaste jaoks on kogu halloweeni, tänupühasid ja jõule ümbritsev trall fun. Ja see kõik panebki mind mõtlema, et kui asjaosalised ise võtavad neid üritusi ootusäreva rõõmuga, mitte tüütu kohustusena, siis pühasid ümbritsev kommertslikkus ei omagi enam suurt tähtsust. Trippe lõdvemaks lastes on ka endal selle vooluga päris tore kaasa minna. Rääkimata lastest.

Majaelanikud kostüümides.

Just mõned päevad tagasi osalesin arutelus, kas Eesti linnades on mardi- ja kadripäeva komme hääbumas. Ma ei arva, et see oleks hääbumas. Küll aga näen drastilist suhtumise erinevust. Tallinnas mardijooksu tehes pidid mu lapsed tihtipeale edutult ukselt uksele liikuma. Tavaliselt helistasin oma Kadrioru tuttavatele ette ja küsisin, kas on OK tulla. Nii sai kindlapeale mindud ning ühtlasi minimiseeritud "sa ei ole siin oodatud" suhtumine. Võimalik, et see on linnaosati erinev ja näiteks Kalamaja elanikel on ka välisuksed nendel õhtutel lahti andmaks märku "tule, tule :)."

Järgmisel nädalal on arvatavasti halloweeni kaunistused asendunud tänupühade kaunistustega. Ilus nädalavahetus ühtede dekoratsioonide pakkimiseks ning teiste väljavõtmiseks on ju ees. Ilm on siin jätkuvalt varasügiseselt soe. Ja meil on kogutud vähemalt kuune kommivaru :).  

Värvidemäng

Juba paar viimast nädalat olen üritanud peeglit vältida. Ilmselgelt vajas minu soeng professionaalset sekkumist, kuid olin otsust pidevalt edasi lükanud. Väljakasvanud juuste ja kulunud värviga on paraku sama lugu, nagu hambavaluga. Iseenesest see ei parane.

Ma arvan, et enamikel naisterahvastel on välja kujunenud oma isiklik juuksur, kes tunneb kõiki sinu kiikse ja eelistusi ning oskab kombata sinu avatust muutusteks ning üleüldse tunneb sind läbi ja läbi. Juuksed on ühe naisterahva jaoks sedavõrd isiklik teema, et nendega naljalt ei mängita. Vähemalt mitte siis, kui sul ei ole oma juuksuri puhul 100%-list usaldust. Olin üsna kimbatuses. Kuidas ma leian endale siin uue usaldusväärse ihujuuksuri? Ma ju võin googeldada ja leida portsu juuksurisalonge, aga millist neist usaldada? Bill uuris natuke maad. Siin on üks kohalik naisterahvas, kes töötab naaberlinna salongis küünetehnikuna ja soovitas väga sealset „noort ja andekat“ juuksurit, Jessicat. Tore, noori ja andekaid toetan mina meeleldi.

Vahepeal saime kutse novembri alguses toimuvale viisakamale kleidi ja kontsa üritusele (lõpuks ometi!). Bill otsustas mind üllatada ja tellis mulle netist ühe imeilusa helesinise kleidi. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kleit tuleb teatud paketiga. Ühel õhtul peale õhtusööki alustas Bill ääri veeri juttu (olles eelnevalt hoolitsenud selle eest, et ma oleks vähemalt klaasi veini ära joonud): „Tead, ma mõtlesin, et selle kleidiga sobiks imeliselt blondid juuksed... Mis oleks, kui sa laseks ennast blondeerida...“

Ma olen blond olnud täpselt üks kord elus ja see oli 100 aastat tagasi. Tookordne blondi-ajajärk lõppes tõdemusega, et see, kes on brünetiks sündinud võiks selleks ka jääda ning erinevad värvikatsetused võiksid piirneda  pruuni-punase variantsioonidega. Seetõttu mõistate, miks Billi ettepanek ei olnud isegi mitte kaalumist väärt. Aga ta ei jätnud jonni ja ma lõpuks leebusin. Mis siin salata, kui lõppetulemus on ikka täitsa mööda, saab kasvõi järgmisel päeval uuesti juuksurisse minna ja vana toon taastada. Seega riski nagu väga polekski.

Autosse istudes ja juuksurisse minnes valdas mind suur ärevus nagu üliõpilasel, kel on eksami edukaks sooritamiseks täpselt üks päev puudu jäänud. Teel olid aga imelised vaated mägedele, mis õnneks rahustasid pisut.

Enne

Jõudsime kohale. Koht oli selline... lihtne, väga lihtne. Ei mingeid „Läbis edukalt täiendkoolituse“ diplomeid ega ka naisteajakirjade hunnikuid. Auravast kohvist rääkimata. 

„Praegu on veel võimalus põgeneda“, mõtlesin endamisi, "kuid oleks äärmiselt primitiivne otsustada sisu üle selle kesta järgi. Seega jään." 

Siis tuli Jessica, varastes kolmekümnendates ümarate vormidega naine. Esimesena torkas silma roosa-lillatriibuline juuksepahmakas, seejärel kulmuneet ning peale „hello, how are you“  tuvastasin ka kaks puuduvat hammast.

„Mis oleks, kui ütleks, et ma tahaks lihtsalt pesta ja föönitada...?“, mõtlesin endamisi. Minu mõtiskluste ajal oli jõudnud aga Bill suu lahti teha ning käis arutelu minu soovitud värvitooni üle.

Jessica: „Kas teen kergelt heledamaks või soovite dramaatilist blondi?“

Bill: „Pigem dramaatilist blondi.“

Seisin nende kõrval nagu väike laps, kes on veel liiga noor, et oma arvamust avaldada.

Mina: „Ma sooviks näha, milline see dramaatiline blond täpsemalt välja näeb.“

Jessica: „Oi, meil kahjuks ei ole näidiseraamatuid, aga see on üsna hele, aga mitte lumivalge.“

No mis seal ikka. Lase ennast lõdvaks. Kõik läheb hästi ja kui ka ei lähe, on see parandatav. Töö ajal kädistab Jessica, kuidas talle õudsalt meeldivad erinevad funky toonid ja ta vahetab neid tihti. Ta on olnud roosa, roheline, oranž jne. „OK“, mõtlen endamisi, „oma juustega võid teha mida iganes ja see võib sinu puhul väga äge olla, aga don´t mess with my hair“!

Tund hiljem, kui Jessica on peale pleegitamist mulle teise värvikihi pähe pannud, näitab ta mulle pea tühja värvikaussi. „Näed, ma lisasin siia värvi sisse natuke oranži ja punast, mitte palju, aga natuke. Nii on huvitavam.“

„Oh aeg!!!“, karjun mõttes ja üritan ennast kohe ka rahustada. Ikkagi Halloween või nii, las ta siis olla. Et säästa teist jalga ämbrisse sattumast, ütlesin igaks juhuks ennetavalt, et lõigaku hästi vähe, mida ta ka tegi. Naksas mõned korrad eest ja tagant ja valmis. Föönitamisel mõtlesin, et äkki pakuks oma abi... Teenustasu oli minu elu üks odavamaid.

Salongist lahkudes näitas Bill üles oma jäägitut vaimustust. Ilmselgelt tema enda meelerahu huvides ei saanud ta vastupidiselt reageerida.

Jäin huviga ootama, millal lapsed koolist tulevad ja mida nemad asjast arvavad. Nende reaktsioon on kahtlemata kõige siiram ja vahetum. Kui lapsed olid oma esimesest hämmastusest üle saanud, pääsesid ka nende keelepaelad valla. Elisabeth keksis ringi ja karjus käsi plaksutades „uus emme, uus emme.“ Hans ei saanudki oma hämmastusest üle ja uuris KUIDAS sa seda tegid? William oli tõsiselt vaimustudes ja teatas, et ma olen vähemalt 10 aastat noorem. William, kes on muidu kõndiv diplomaatiaõpik, pani seekord paralleelide tõmbamisega aga natuke mööda: „Tead, emme, praegu on see väga võõras. Sinu enda ja teiste jaoks ka. Aga võtame näiteks selle metsamaja, kus me elame. Ma alguses mõtlesin, et mingi imelik, vana maja, imelikus kohas, aga nädal hiljem oli see juba täitsa OK, normaalne noh!“ 

....

Nägin, et miski jäi teda ikka vaevama. Peale mõningast kimbatust otsustas ta siiski suu avada: „Emme, ühest asjast ei saa ma aru. Sa ütlesid, et see oli issi mõte, aga KUIDAS SINA KÜLL SELLEGA NÕUSTUSID?!?“

Ma kahjuks ei osanud sellele küsimusele vastata.

Mida ma sellest kõigest õppisin:

1. Roosade juustega juuksur leiab raudselt võimaluse sinu peal oma kiiksude väljaelamiseks.
2. Mõiste „noor ja andekas“ on subjektiivne.
3. Naisterahva võrdlemine vana, imeliku majaga on täiesti OK, kuniks võrdlejaks on sinu enda laps.
4. Kingitud kleit ei pruugi olla lihtsalt kleit.
5. Sügisene värvidemäng on siin imeline.

Pärast

Head Eesti asjad

Paar päeva tagasi sain e-kirja Finnairilt. Teemaks „Your journey to Tallinn Oct 12, 2016“. Kui jaanipäeva eel ostsin piletid New Yorki, võtsin ka tagasisõidupileti. Edasi-tagasi pilet maksis praktiliselt sama palju, kui üks ots. Mulle meeldis teadmine, et kui korterimüügi või mingi muu teema pärast peaks tekkima vajadus Eestisse tulla, on see variant vähemalt võimalik. Või ka siis, kui ma lihtsalt väga tahan tulla... Loomulikult oleks ma tahtnud tulla, kuid otseselt vajadust ei olnud ning ka teisi aspekte kaaludes, oleks see olnud ebamõistlik käik. Küll aga pani see kiri postkastis mind tõsisemalt mõtlema asjade üle, mida ma igatsen.

Ma ei hakka üldse rääkima sellest, et igatsen oma pere ja sõpru. Õnneks on olemas Skype ja Facebook, mis vahemaad tuntavalt vähendavad. Küll aga on tõesti rida asju või nähtuseid või sündmuseid, millistele Ameerikas ei ole ma suutnud sobivat alternatiivi leida.

Paar nädalat tagasi olime teel New Yorki ämma juurde. Judy juurde jõudes märkasin tema köögikapil kahte pakki Eesti päritolu leiba. Panin selle nägemuse hilise õhtutunni süüks, kui Judy vahele lõikas, et Billi sõber, Raik, oli just mõni aeg tagasi siit läbi käinud ja need leivad toonud. Raik on Eesti-Austraalia päritolu mees, kes oli parasjagu USA-t väisamas. Raiki täpsed sõnad pakki üle andes „ma arvan, et Kati on selleks valmis“.  Ma arvasin, et musta leiva järele õhkamine on klišee, aga pagan võtaks, ei ole! Ameerikas, kus on justkui kõike saada ja rohkemgi veel, ei ole võimalik poelettidelt leida harjumuspärast rukkileiba. Hiljuti leidsime toidupoe pagariosakonnast rukkileiva taolise asja, mis on enam-vähem, aga õiget eestlast ikka ära ei peta.

Suure rasvumisprobleemi tõttu on Ameerikas enamik piimatooteid rasvavabad või siis oluliselt vähendatud rasvasisaldusega. Mu vaesed hambaork-kehakujuga lapsed, kes mitte kuidagi kaalus juurde ei võta, õhkavad mõnusalt kooreste Eesti jogurtite järele.  Hea meelega ostaks, aga vot ei ole! Ja samas on see ka pisut ärritav, sest ilmselgelt ei ole süü end liikumisvõimetuks õginud inimeste puhul kerge rasvasisaldusega jogurtis või jäätises või piimas, vaid pigem üleüldises toidukultuuris (kultuurituses?) ning olematus liikumises. Ameeriklaste kiituseks pean siiski ütlema, et paljud jogurtid on vähendatud suhkrusisaldusega, mis tähendab tõesti seda, et suhkrut on lihtsalt vähem ning seda ei ole asendatud kahtlase aspartaamiga.

Vana Tallinna jäätis... Absoluutselt asendamatu maitse! Eesti jäätiste pärl. Balbiino, palun hakake seda Ameerikasse eksportima. Paluuun!

Igatsus Kalevi šokolaadi järele võib vahepeal isegi natuke hulluks ajada. Ameerikas on ju šokolaade küll (samas võiks öelda, et šokolaadi valik on kehvem kui mõnes keskmise suurusega Selveris), aga eestlastena, öelge ausalt, kas teid rahuldab Laima šokolaad? Nö oma šokolaadi eelistamisel on üks aspekt kindlasti hea ja tuttav maitse. Teine aspekt, mis on võibolla isegi olulisem, on emotsioonid, mis sellega seostuvad.

Meie Kadrioru kodus oli köögikapis kommide ja šokolaadide tarbeks kindel karp. Kuigi me püüdsime magusatarbimist piirata, siis juhtus ikkagi, et eelmisel päeval ostetud Suure Tõllu šokolaadist oli järgmise päeva õhtuks alles üks riba. Minu kurjustamise peale sain vastuseks, et mina ausalt võtsin ainult paar tükki, aga kuna sõber X oli külas, siis ma ju ei saa nii ebaviisakas olla, et talle ei paku. No ja siis tuli veel sõber Y ja Z ka külla ja siis ma pidin neile ka pakkuma.

Teate, kus ma hakkasin peale taolisi korduvaid intsidente oma lemmik šokolaadi hoidma? Pesusahtlis! See oli nii kindel koht, kuhu tõesi ükski tarkpea ei taibanud vaadata. Ja nüüd me jõuamegi emotsioonideni. Kui mul praegu oleks siin tahvel Suure Tõllu šokolaadi, siis eelkõige oleks see tükike mälestust neist hetkedest, kus vaiksetel õhtutundidel sõin segamatult salamisi oma lemmikšokolaadi, mõnutasin kamina ees ning vaatasin mõnd täiesti mõtetut naistekat või lugesin raamatut.

Jõulude ajal näeme teles ilusaid pisarakiskumise reklaame. Need minu puhul ei töötanud, sest vaatasin neid pigem analüütiliselt. Kui ma aga praegu näeks Kalevi reklaami lumisest maamajast, õnnelikust, ühtehoidvast perekonnast ning taustaks hingekeeli paitav muusika, siis ma vist lahistaks nutta nagu väike laps :). Justnimelt nende Minu Hetkede, Minu Keskkonna, Minu Maitseelamuste ja Minu Mälestuste pärast.  

Kohutavalt igatsen Eesti väiksust ja hubasust. Kogu eluks vajalik – kool, lasteaed, pood, meelelahutuskeskused, kohvikud, aga ka pere ja sõbrad – on Eestis tihtipeale kas jalutustee või väikse autosõidu kaugusel. Ameerika vahemaad, sõltumata sellest, kas elad perifeerias (nagu meie) või mõnes suuremas linnas, tapavad igasuguse spontaanse tegutsemise – spontaanne külaskäik, viimasel minutil kinno jooksmine, „Tsau, mis teed? Saaks poole tunni pärast X kohvikus kokku“ kõned sõbralt. See on kingitus! Ameerikas ei ole paljudel juhtudel inimestel isegi aega, et kusagil käia, sest ainuüksi tööle-koju kulgemine võib võtta 3 tundi sinu päevast. Absurdne!

Igatsen veel enda ümber naiselikku esteetilist ilu ja elamusi. Viimasel ajal olen viibinud üsna maskuliinses seltskonnas. Billi vend on pikemalt siin olnud, sest jahihooaeg on alanud. Ja siis ta käib jahil ja käib jahil ja käib jahil... Ja siis tuleb naabrimees õhtul siia, et kuulata lugusid, kuidas mehed käisid jahil ja käisid jahil ja käisid jahil. Ja siis ma tahan külmkapi sahtlisse toitu panna, kus on mingi väike pudel (sojakaste?). Ja siis satub Bill mulle peale ning karjatab, et sinna sahtlisse ei tohi toitu panna, sest seal pudelis on ... vabandage väga... põdra piss, mis on „kohutavalt kallis kraam“ ning väidetavalt oluline komponent jahi õnnestumiseks. Ja siis kõige selle taustal tahakski panna kontsad jalga ja kleidi selga ning minna esteetiliselt kaunisse kohvikusse ja süüa esteetiliselt serveeritud toitu, juua väga head veini, minna kontserdile ning saada sellest kõigest mõnus elamus ja olla lihtsalt naine.

Kõik eelnev pole sugugi mitte nutulaul. Ma ju ei stressa, vaid siinolek on jätkuvalt pigem pöörane seiklus. Tasakaalu mõttes peaksin järgmine kord kirjutama asjadest, mida igatseksin siis, kui oleksin tagasi Eestis. Neid jagub ja need ei oleks mitte asjad, vaid peaasjalikult silmiavavad kogemused, millega siinne ühiskond on mind positiivselt üllatanud.     

Canoe Expedition

It is human nature to make the same mistakes over again. Of course you hear a small voice in your mind warning you against, but somehow, you go ahead anyway. Hope springs eternal that this time, it will turn out better than the last.

We had a visit from two of Bill’s roommates from his VMI (Virginia Military Institute) days – John and another John, who is usually called JJ. A couple of words about VMI. According to VMI men (and I note for the record, that they are not necessarily objective) it is the most prestigious military school in America. Graduates come away with their brain capacity doubled and a muscular physique that makes the veins on their chest look like a road map. The men are proud of their school and the education they received, often marking it on their business cards and etc. 

The morning after their arrival, and after sending the kids off to school for the day, we planned a short canoe expedition on the nearby Upper Delaware River. JJ brought his own canoe. Technically the canoe is built for 3 adults, but the men all agreed that I could only count as ½, so close enough – onwards! This is the same stretch of this river, where some years ago I was in real fear for my children’s and my own safety.

Before

The scene was set for a sunny and social adventure surrounded by beautiful nature. The men loaded the canoe with a giant two-doored cooler filled with beer. All the ingredients for casual enjoyment were present. I found a cozy spot between the cooler and one of the seats. The weather was spectacular, spirits were high, the scenery was stunning – and away we went!

Some parts of the river were very calm, in others there were modest rapids which required some piloting skill to avoid winding up on the rocks or worse possibly overturning the canoe. After each successful passing of a treacherous stretch the men rewarded themselves with a cold beer. 

Before reaching the most challenging rapids of the day, we pulled over on the bank for a lunch break and the men took a little swim. Personally I found the water a bit too chilly. I noticed at one point that John was standing in the water up to his waist and hesitating to go any further. I had the urge to shout out to him, “Hey John, the water around you is turning pink!”. I was afraid that my cheeky Estonian humor might not be fully appreciated. Perhaps even seeming like something from another planet. So I kept my mouth shut.

After our lunch and swimming break it was time to plan a strategy to get through the white water. We decided to go straight down the center. I cannot say, if going more to the right or the left would have made any difference to what came next… The front of the canoe steered right between two large stones, and in an instant the canoe filled with water and we were all thrown out. The scene can be best described as organized chaos. Our first priority was to save the things being carried away in the current. Everyone grabbed for whatever was nearby, at the same time fighting the swift current and the stones. I grabbed on to the giant cooler box and hung on for dear life.

John, who in the critical moment had not lost his sense of humor, called out to me in a very calm and casual tone “Kati, would you pass me a beer please?”. I was the only one who was wearing my life preserver and gave up struggling against the current rather quickly. Resistance was practically impossible. I just let the current carry me. After a couple of hundred bruising meters being at the mercy of nature, I finally reached calmer waters, still hanging on to the cooler. Only then was I able to cast a glance over my shoulder to notice what was happening with the others. John had managed to find a stable footing and was standing in the fast water holding the canoe by one end. He was by far the farthest away.

A bit closer appeared JJ, who presumably also gave up fighting the current and was holding a couple of seat cushions. Closest was Bill, who in my opinion was very selective about the things he saved – he was floating on his backpack, holding the two oars as well as the remaining 3 life preservers. At this point I decided to haul the cooler up onto a large stone on the bank. It was only then that I realized what I had done. Damn! All I saved was the men’s beer!!! At the same moment I noticed a loose seat cushion floating in the distance, and as the water felt suddenly very comfortable and refreshing, I swam after it. Along the way I found my lost flip flops floating in the current, which I had totally forgotten about. Finally I came ashore considerably further down the river than all the others and waited there for the men to catch up. Unfortunately because I was farther away I did not get to see the men’s initial “I am so over it” cool attitude when they emerged from the water.

After

Once everyone had counted their bruises and soothed their pain with beer, Bill suggested that maybe one day soon we should bring the kids down the river on tubes. I thought it would actually be pretty cool. At the same time I heard a familiar little voice in my head, but I did not pay much attention. I guess it was nothing important.