Olla kuulus

Kunagise Kadrioru elanikuna oli president osa meie igapäeva olmest. Tihtipeale sõitis eskort meie akna alt läbi. Sireene kuuldes soovisime sõltuvalt olukorrast kas kena päeva härra president või head ööd härra president. See oli veel ajal, kui presidendiks oli Toomas Hendrik Ilves. Presidendi lähedus toona oli kuidagi nii iseenesest mõistetav. Ka pargis koera jalutava presidendiprouaga kokku põrgates oli esimese hooga tahtmine teda teretada. Justkui nagu naabrit, kelle puhul sa tead, et ta elab sinuga samas majas ja ebaviisakas oleks tuimalt mööda minna. 

Kui president Kaljulaid aga Ameerika visiidile tuli, ei olnud võimalus presidendiga kohtuda enam kaugeltki mitte nii iseenesest mõistetav. Siin kaugel Ameerikas olles omandab kõik Eestiga seonduv oluliselt sügavama ja teravama tähenduse. Seega ei olnud meil kahtlustki, et presidendiga kohtumise nimel võtame ette edasi-tagasi 5h kestusega teekonna. Enne vastuvõttu sai lastele õpetatud uue presidendi nime, mis mitte kuidagi ei tahtnud meelde jääda. Lõpuks jõudsid õpingud nii kaugele, et kõik kolm olid suutelised ilma pikema mõttepausita tulistama "Kersti Kaljulaid". 

Teatasime ka perele, et läheme presidendiga kohtuma. Nende esialgne mõte oli, et Donaldiga. Nii kõrgelt me aga paraku ei lenda ja see panigi mind mõtlema, kui õdus ja lihtne on ühe väikeriigi kodanikul oma riigi presidendiga silmast silma kohtuda, kätelda ja ka pilti teha. Ja kuna see on nii lihtne, siis olukorra erilisus on seetõttu devalveeruv. 

President Trumpiga kohtuks ju meeleldi, kuid arvestades esiteks, et tegemist on suurriigi esindajaga ning teiseks, tema äärmiselt värvikat isiksust, mis kindlasti arvestataval hulgal inimestest atentaadi plaane tekitab, siis igasugu turvakontrollidest läbimurdmine võib kohtumise nauditavust küll oluliselt kahandada, kuid samas sündmuse erakordsust sellevõrra suurendada. President Kaljulaid oli aga üks omadest liikudes rahva seas ringi ilma silmatorkavalt karmi turvameeskonnata. Ka New Yorki Eesti majja sisenedes, kus presidendi vastuvõtt toimus, ei rakendatud turvakontrolli. 

 
President pidas lühikese kõne, millest suurt osa ma täis saali ja nõrkade kõlarite tõttu paraku ei kuulnud. Niisamuti hoidsin üht silma peal mini-Cronenbergidel, kelle jaoks oliivi-juustu suupisted olid atraktiivsemad, kui presidendiproua täiesti arusaamatu kõne. 

Pärast oli pildistamise aeg. Pilti tehes kätles ta kõiki eraldi. Elisabeth oli küll presidendi väljasirutatud kätt nähes mõnevõrra segaduses otsides tühjast peopesast kommi või muud meelepärast nänni. Vanem vend päästis õnneks piinliku olukorra näidates ette, kuidas sel puhul käituda tuleks. 

Aga nii palju siis kohtumisest presidendiga.

Eesti väiksuse juures oleme me erinevate kuulsuste kohalolekuga sedavõrd harjunud, et see justkui nagu väga ei loksutagi. Või on asi hoopis meie loomuomases vaoshoituses, kus tuntud inimesega kohtudes püüame iga keharakuga näidata, et ma näen sind küll, kuid see ei lähe mulle korda. Telliskivi loomelinnakus võib ükskõik millises kohvikus maha istuda ning varem või hiljem on sinu kõrvallauas mõni tuntud nägu. Ja selle laua kõrval on laudade kaupa inimesi, kes kogu oma olekuga näitavad, et nad on way over it. 

Kunagi oli ämm meil Eestis külas. Läksime lastega Kadrioru parki mängima. Mänguväljakul oli ka Anu Lamp ühe väikelapsega. "See on üks tuntud Eesti näitleja", ütlesin oma ämmale. Ta oli mõnevõrra segaduses ja lausus sõnu valides: "Ja nii lihtsalt ongi... keegi ei räägi temaga..., ei tee pilti?" Jah, ja nii lihtsalt ongi. Mul on tunne, et avaliku elu tegelasega kohtumisest tekkinud elevuse kaotame me kusagil teismeeas, kus taolist ärevust ei ole enam cool  välja näidata, rääkimata sellest, et me sellele inimesele mõne hea sõna üteksime. Erinevalt Ameerikast on Eestis vist väga rahulik kuulus olla.

Aastaid tagasi jalutasime Billiga Manhattanil Central Parkis, kui Bill järsku kangestunult seisatas. Edasise osas meie jutt lahkneb. Minu versioon juhtunust on järgmine. Ühesõnaga, ühel hetkel jäi Bill kangestunult seisma jõllitades pargipingil mobiili näppivat meesterahvast. "This is Jerry Seinfeld, this is Jerry Seinfeld!" karjus ta sosinal. Üles alla hüppamast takistasid teda vaid Eestis elatud aastad. Ta üritas mind meeleheitlikult pingi poole lükata sisistades läbi hammaste "Ma teen teist koos pilti!!!"

Billi versioon juhtunust on järgmine. Jalutasime meie aastaid tagasi Central Parkis, kui Bill ühtäkki sammu aeglustas. Ta nägi pingil istuvat näitlejat, Jerry Seinfeldi. Ta jäi rahulikult seisma hinnates olukorda. Kuna Seinfeld on olnud tema üks lapsepõlve lemmiknäitlejaid, siis pakkus ta välja (kiirustamata), et kui ma tahan, siis ta võib minust ja näitlejast pilti teha, ilma et näitleja sellest üldse aru saab. 

Oli, kuidas oli, või noh, oli nii, nagu ma rääkisin :). Igal juhul ei viitsinud Seinfeld enam pikalt pargipingil istuda ja jalutas rahulikult minema ja ma kuulan tänase päevani etteheiteid, et mul oleks võinud seinal olla pilt koos Ameerika tuntud näitlejaga.

Seinfeldiga pilti tõesti ei ole, aga meil on pilt Eesti presidendiga, mille tähtsusest loodetavasti ka lapsed ühel hetkel aru saavad. 

Meil on väga äge president. Selline empaatiliselt emalik, aga samas tugeva selgrooga proua, kellega ei õnnestu kuidagi manipuleerida. Ja ka väga eestlane. Sellest sain aru siis, kui mu vanem laps, kellele Ameerika on vägagi naha vahele pugenud, kommenteeris presidendiga kohtumist järgmiselt.

"Ta küll surus mu kätt, aga saad aru, ta ei öelnud mitte midagi. Oleks võinud ju küsida, et mis su nimi on või kuidas sul läheb või nii, aga ta ei öelnud MITTE MIDAGI!"