Pühendusega meestele

Selle loo pühendan ma läheneva meestepäeva puhul meestele. Naisi peetakse meeles vähemalt paaril korral aastas - alati naistepäeval ja mõningatel juhtudel emadepäeval. Mehed on aga teenimatult meestepäeva tähelepanust kõrvale jäetud. Isegi Google küsis minult, kui olin pildi otsimiseks sisse toksinud "head meestepäeva", et kas mõtlesite "head naistepäeva?" Sobivat pilti ma ei leidnudki. Seetõttu palun leppige tundmatu põõsaga Delaware´i jõe kaldalt. 

Alustuseks olgu kohe öeldud, et mulle tegelikult väga meeldivad stereotüübid. Naiste kanda on emotsionaalsemad, õrnemad ja pehmemad väärtused ning meeste teemadeks on pigem ratsionaalsed, insenertehnilised, füüsilised tegevused. 21. sajandi elukorralduse tõttu on küll need rollid pisut segunenud, kuid põhijoontes võiks siiski väita, et on  rida tegevusi, mida pigem seostatakse naistega ja tegevusi, mis on pigem mehelikud. Ma arvan, et mõningaste rollivahetuste puhul saaksid mõlemad osapooled tegelikult edukalt hakkama, kuid küsimus on pigem selles, kui mugavalt me ennast nendes rollides tunneksime. 

Meestele stereotüüpselt kanda antud roll - olla tasakaalukas, tugev, lahendustele orienteeritud, ei ole kindlasti mitte kerge. Olukorrad, et kogu maailm ei varisegi sinu ümber kokku, kui naisena lubad endale perioodi, kus tahaks teki üle pea tõmmata ja mitte midagi otsustada, on võimalikud vaid teile, kallid mehed. 

Ma arvan, et me kõik oleme mingil eluetapil kokku puutunud olukordadega, mille lahendamine on esmapilgul vastuolus meie põhiolemusega. Isiklikult olen selliste olukordadega juba lapsest saadik kokku puutunud. Minu vanemaid on õnnistatud kolme tütrega. Meie maakodus oli suviti palju füüsilist tööd. Seega ei ole ei mulle ega mu õdedele võõras raskete betoonisegu ämbrite tassimine, põllukivide koristamine, heina lakka ajamine jne. Hilisemas elus sai oma täiskasvanuelu esimeses kodus tehtud totaalses rahapuuduses iseseisvalt remonti - pahteldamine, tapeedi seinapanek, santehnika poe külastused, et vajalikke torujuppe leida jne. Sõbrad käisid ka abis, aga ikkagi sai enamus asju tehtud üksi. Mida sa ikka pidevalt kätt väristad, kui "ma tegelikult saan ju ise ka hakkama." Need mittenaiselikud rassimised on andnud teatud enesekindluse, et jah, me saame hakkama. Samas, kas me üleüldse tahame ise hakkama saada, kui me kõrval on mehed? 

Paljud naised on sündides ilma jäetud sisemisest navigatsiooniseadmest. Mina olen raudselt üks neist ja üksinda võõras linnas viibides tunnen ennast mõnevõrra ebakindlalt. Ma küll oskan lugeda lihtsamat kaarti, kuid näiteks võõras linnas mõnda hoonesse sisenedes pean ma meelde jätma mitu maamärki, et väljudes ikka õiges suunas edasi liiguks. Esimesed kogemused üksinda Londoni metroos olid sellised, et ... suur osa Londoni metroovõrgustikust sai läbi sõidetud enne kui sihtkohta jõudsin. Ja siis on mehed, kes ilma igasuguse GPS-ita tunnetavad, et seda teed lõigates jõuaksime sihtkohta oluliselt kiiremini. Mõned lausa vaidlevad GPS-iga, et see juhatab neid ebaratsionaalselt ja kõige hämmastavamal kombel on neil reeglina ka õigus. Kuidas te seda teete?!? Hiljem, kas siis meessoost töökaaslaste või oma mehega koos reisides olen ma ennast kartograafiliste teemade arutelust täiesti välja lülitanud. Mul pole sinna midagi panustada ja samas on süda rahulik. Ma olen kindlates kätes. 

Kunagi aastaid, aastaid tagasi ostsin endale elu esimese auto - slaavisinise Citroen Saxo. Masin oli kole nagu öö, aga tal oli üks hea omadus - automaatkäigukast. Hommikul lükkasid käigu sisse ja õhtul lükkasid välja. Selle auto omamise valulikul perioodil nägi minu mehhaanik mind oluliselt tihedamini kui minu juuksur. Tänu sagedasele "remondisalongi" külastamisele sai omandatud küllaldaselt ka erialast terminoloogiat. Ühel hilisõhtul peale poeskäiku otsustas mu auto kesklinna kaubanduskeskuse parklas mitte käivituda. Sellises olukorras ei helista sa sõbrannale. Ei, sa helistad Mehele, sest ainult Mees oskab kaalutletult ratsionaalset nõu anda. Täiesti ebaratsionaalselt helistasin esimesena ühele valgekraest sõbrale, kes polnud arvatavasti päevagi kapoti all veetnud, aga no ikkagi Mees.

"Tsau, kuule, ma olen siin kaubanduskeskuse parklas ja auto ei käivitu" ja kuna natuke oli erialast terminoloogiat omandatud, siis lisasin, "mul tõmberelee ei anna starterile sädet." 

Paus.

Järgmisena kuulsin, kuidas sõber peaaegu et lämbuva häälega eemalolijatele teatas: "Mehed, ühel naiskal ei anna tõmberelee starterile sädet." 

Sellele järgnes meeskoori võimsusega homeeriline naer. Need mehed olid kõik koos miskil korteri prallel ja ilmselgelt ei olnud ükski neist tunkede jalgatõmbamise konditsioonis. Minu rahustamiseks leppisime kokku, et helistame järgmisel päeval üle ja kui ikka on jama, küll siis leiame lahenduse. 

Järgmisel päeval läksin tagasi parklasse. Keerasin võtit. Ikka ei midagi. Seejärel meenus vana hea nõukaaegne teleka käimalöömise trikk. Korralik litakas vastu masinat aitab alati. Leidsin pagasiruumist miski toika, mis võis vabalt olla ohukolmnurk. Tagusin sellega kapoti all midagi, mille arvasin olevat starteri. Kas teate - masin käivitus! 

Kui nüüd see kogemus kokku võtta, siis kas ma olin enda üle uhke, et lahenduse leidsin ja hakkama sain? Uhke mitte, pigem rahunenud, et sain masina mehhaaniku juurde sõidutada. Jah, me naised saame hakkama, kui väga vaja. Iseasi, kas me tahame ja kuivõrd me seda protsessi naudime. Samalaadsetes olukordades pigem laseks hea meelega käed rippu ja vaataks suurte silmadega Mehe poole. Oleks priviligeeritult Õrnem Sugu, kes uih ja aih on täiesti abitu ja samas südamest rahul, sest sa tead, et olukord on kindlates kätes. 

Kallid mehed, lubage ma nüüd kiidan teid tegevuste eest, mida te ise võibolla ei oskagi eriti tähtsustada. Ma tean mehi, kes:

- kaks korda aastas võtavad oma naise auto ja viivad selle rehvivahetusse või ülevaatusele;

- teavad täpselt, kas tema naine joob kohvi koore või piimaga;

- lasevad oma beebiga kodus oleval naisel rahulikult (sooja!) hommikusöögi lõpuni süüa tegeledes ise samal ajal lapsega;

- jätavad kõik oma tegemised virisemata sinnapaika, sest nende naine on ootamatult kodus alustanud ümberkorraldusprojektiga, mida ta ühel hetkel ei oska enam iseseisvalt lõpule viia;

- voodisse minnes soojendavad kõigepealt üles naise voodipoole, et tal oleks hiljem mõnus soojade linade vahele tulla;

- toovad hilisõhtul oma rasedale naisele poest rohelisi õunu, sest tal on justnimelt roheliste õunte isu;

- üllatavad oma kaasat sellega, et on ise õhtusöögi valmis teinud...

Naised, te kindlasti oskate seda nimekirja veelgi täiendada.

Lõpetuseks, mehed, tänan ma teid kannatlikkuse eest, mis puudutab naiste tundemaailma labürintides orienteerumist. Seda sobib iseloomustama üks jutuajamine minu pojaga. Mu väiksem poeg on lasteaiast saadik olnud tüdrukute seas populaarne. Seda tegelikult vaid ühel põhjusel - ta on tüdrukutega alati hästi kena, tähelepanelik ja õrn. Viimasel ajal kuulsin kodus palju jutte ühest klassikaaslasest. Jessica tegi seda ja ütles mulle seda ja nii päevast päeva. Ma lõpuks ütlesin oma pojale, et mul on tunne, et Jessica flirdib sinuga. 

Mõttepaus.

"Jah, ühel päeval ta ütles mulle, et sa meeldid mulle. Järgmisel päeval ta ütles, et sa ei meeldi mulle enam ja täna.... täna ta flirdib minuga... Ma lihtsalt ei mõista seda..."

Mehed, antagu teile kannatust. Erilist meestepäeva teile!

  

Alastusest ja kombekusest

Mida mõtles vanemaealine sportlik proua, kui peale turgutavat treeningut pahaaimamatult dušširuumi astus? Ma ei tea ja ma ei ole kindel, kas tahangi teada. Mida mõtlesin sel hetkel mina? Paar esimest sekundit arvatavasti mitte midagi. Fikseerisin vaid siseneja, mõeldes hetkeks, et sain selles väikses pesuruumis suhteliselt kaua üksi olla ja niikuinii peaks ära minema. Siis aga, kui minevikus kogutud kogemusepildid olid ühtäkki kollaažiks saanud, tabas mind arusaamine ning olukorra delikaatsus. 

Ameeriklased on üsna konservatiivsed. Pean vajalikuks siiski täpsustada, et iga kord, kui ma ütlen Ameerikas on nii või ameeriklased on naa, siis mõtlen ma alati vaid kogemusele, mida olen ise kogenud. Minu puhul piirdub see idarannikuga. Mis toimub sisemaal või läänerannikul, ma tõesti ei tea. Seega ei saa minu arvamust kuidagi üldistada kogu riigile. Aga jah, idaranniku ja eriti just maapiirkondade ameeriklased on konservatiivsed ja kombekad ja oma käitumismustritelt vabameelsemate eurooplastega võrreldes justkui eelmise sajandi algusest. 

Hiljuti käisime Virginia osariigis Billi sõpradel külas. Teel sinna uurisid lapsed, mis täpselt nende inimeste nimed on, kellele me külla läheme. 

"Mr ja Mrs Johnson", vastas Bill. 

"Aga eesnimed?"
"Paul and Lisa, aga seda ei ole teil vaja teada. Teie ütlete neile Mr ja Mrs Johson. Alati."

Laste ja tegelikult ka minu jaoks oli see paras kosmos, sest seni olid nad harjunud prouatama ja härratama vaid oma õpetajaid. Pean tunnistama, et uue etiketi õppimine tuli neil tegelikult päris kenasti välja, kuigi päris lõpuni nad vist ei saanudki aru, milleks sellised viisakusreeglid.

Konservatiivsus ja kombekus kehtib ka nii üldise riietuse (ma räägin ikka maapiirkondadest!) ujumisriietuse kui ka pesuruumi etiketi kohta. Rannas ja ka basseinis on eranditult kõikidel meestel pea põlvedeni lihva-lohva püksid ning paljud naised armastavad seelikusatsikestega kintsusid katvaid trikoosid. Ka t-särgiga ujumist ei peeta paljuks. Isegi mitte basseinis. Selle taustal tunduks mõni voolujoonelisi Speedo´sid kandev turist lausa perversne. 

Pesuruumis viibitakse riietatuna. Riietevahetamine.... ma ei tea... pole mängu jälginud. Ühesõnaga, minu sõbralik soovitus teile - turistina Ameerikas olles olge igas veemõnude nautimise kohas kohalikke tavasid järgides kombekas. 

Aastaid tagasi kirjutas üks Eestis elav ameeriklasest pereema raevuka artikli ajalehte. Nimelt visati tema abikaasa Kalevi veekeskusest välja, kuna ta kandis nõuetele mittevastavat ujumisriietust. Nimelt lihva-lohva pükse. Tol ajal ei saanudki ma päriselt aru, et milles probleem. Elementaarne, et basseinis ujutakse Speedodes. Nüüd aga tunnen ma talle takkajärgi natuke kaasagi, kuna väljaviskamisega seotud solvumisele võis lisanduda ka basseinitäiest "Chippendales" Speedo-kandjate nägemisest saadud psühhotrauma. Vähemalt pereema kirjeldustele vastavalt taoline riietus ei ole kindlasti nende peres aktsepteeritav. Selliseid voolujooneliselt keha katvaid ujumisriideid ei näe sa üheski Ameerika rannas ega basseinis. 

Hiljuti avaldati New York Times´i puhkuselisas paljastavad pildid ühest ägedast eesti perest, kes oli Lõuna-Eestis suitsusauna mõnusid nautimas. Need pildid panid kombekad ameeriklased õhku ahmima. Kuidas nii, et alasti... ja siis veel lastega koos. 

https://www.nytimes.com/interactive/2017/09/21/magazine/voyages-issue-photographs-family-vacations-around-world.html

Kui Bill 90-ndate alguses oma kursusekaaslastega esimest korda Eestisse tuli, siis nad arvasid sauna nähes, et tegemist on pesukuivatusruumiga. Sel otstarbel seda ka kasutati. Hiljem olid mõned neist targemaks saanud, aga mitte nii targaks, et vihelda leiliruumis. Külalised haarasid vihad ja suundusid vihtlema... pesuruumi. Kohalikud muidugi eht eestlaslikult ei öelnud mitte midagi, vaid üritasid kuidagigi naerust lämbudes kuumal saunalaval pisutki õhku kopsudesse saada. Hiljem levitati lugu erinevates ringkondades, kuidas ikka ameeriklased Eestis saunas käisid. 

Ameerikas ei ole minu teada kunagi saunakultuuri tähtsustatud ja seda hoolimata arvukast sisserändajate hulgast. Üks siinne eesti naine ütles näiteks, et ta ei kujuta eluilmaski ette, et tema ameeriklasest mees läheks oma äiaga koos sauna.    

Meie saunakultuur on aga aastasadu vana. Saun on ajalooliselt olnud meile ka sünni-, elu- ja suremispaigaks. Moodsamal ajal tekkisid linnadesse linnasaunad - mehed paremale, naised vasakule. Tänapäeval käime lisaks mõnusates spades. Ruumi ja alastuse jagamises võhivõõrastega või sõprade, tuttavatega ei ole ainuüksi ajalooliselt mitte midagi kummastavat. Paljud äritehingud kinnitatakse saunalaval. Paljude välismaallaste eesti keele sõnavara on mõningase õlle toel saanud kohalikega saunas käies arvestatavalt rikkamaks. Üks meeldivamaid keeleõppeprogramme, ma ütleks.   

Tulen tagasi loo alguse juurde. Ma pole kindel, aga mulle tundus, et pahaaimamatult dušširuumi astunud proua pomises üle huulte "I´m sorry". Ma tean, et ta seda juttu mitte kunagi ei loe, aga ma tahaks talle sellegi poolest öelda: "No, I´m sorry" ja lisada "Take it easy. I´m just a natural Estonian."