Pühendusega meestele

Selle loo pühendan ma läheneva meestepäeva puhul meestele. Naisi peetakse meeles vähemalt paaril korral aastas - alati naistepäeval ja mõningatel juhtudel emadepäeval. Mehed on aga teenimatult meestepäeva tähelepanust kõrvale jäetud. Isegi Google küsis minult, kui olin pildi otsimiseks sisse toksinud "head meestepäeva", et kas mõtlesite "head naistepäeva?" Sobivat pilti ma ei leidnudki. Seetõttu palun leppige tundmatu põõsaga Delaware´i jõe kaldalt. 

Alustuseks olgu kohe öeldud, et mulle tegelikult väga meeldivad stereotüübid. Naiste kanda on emotsionaalsemad, õrnemad ja pehmemad väärtused ning meeste teemadeks on pigem ratsionaalsed, insenertehnilised, füüsilised tegevused. 21. sajandi elukorralduse tõttu on küll need rollid pisut segunenud, kuid põhijoontes võiks siiski väita, et on  rida tegevusi, mida pigem seostatakse naistega ja tegevusi, mis on pigem mehelikud. Ma arvan, et mõningaste rollivahetuste puhul saaksid mõlemad osapooled tegelikult edukalt hakkama, kuid küsimus on pigem selles, kui mugavalt me ennast nendes rollides tunneksime. 

Meestele stereotüüpselt kanda antud roll - olla tasakaalukas, tugev, lahendustele orienteeritud, ei ole kindlasti mitte kerge. Olukorrad, et kogu maailm ei varisegi sinu ümber kokku, kui naisena lubad endale perioodi, kus tahaks teki üle pea tõmmata ja mitte midagi otsustada, on võimalikud vaid teile, kallid mehed. 

Ma arvan, et me kõik oleme mingil eluetapil kokku puutunud olukordadega, mille lahendamine on esmapilgul vastuolus meie põhiolemusega. Isiklikult olen selliste olukordadega juba lapsest saadik kokku puutunud. Minu vanemaid on õnnistatud kolme tütrega. Meie maakodus oli suviti palju füüsilist tööd. Seega ei ole ei mulle ega mu õdedele võõras raskete betoonisegu ämbrite tassimine, põllukivide koristamine, heina lakka ajamine jne. Hilisemas elus sai oma täiskasvanuelu esimeses kodus tehtud totaalses rahapuuduses iseseisvalt remonti - pahteldamine, tapeedi seinapanek, santehnika poe külastused, et vajalikke torujuppe leida jne. Sõbrad käisid ka abis, aga ikkagi sai enamus asju tehtud üksi. Mida sa ikka pidevalt kätt väristad, kui "ma tegelikult saan ju ise ka hakkama." Need mittenaiselikud rassimised on andnud teatud enesekindluse, et jah, me saame hakkama. Samas, kas me üleüldse tahame ise hakkama saada, kui me kõrval on mehed? 

Paljud naised on sündides ilma jäetud sisemisest navigatsiooniseadmest. Mina olen raudselt üks neist ja üksinda võõras linnas viibides tunnen ennast mõnevõrra ebakindlalt. Ma küll oskan lugeda lihtsamat kaarti, kuid näiteks võõras linnas mõnda hoonesse sisenedes pean ma meelde jätma mitu maamärki, et väljudes ikka õiges suunas edasi liiguks. Esimesed kogemused üksinda Londoni metroos olid sellised, et ... suur osa Londoni metroovõrgustikust sai läbi sõidetud enne kui sihtkohta jõudsin. Ja siis on mehed, kes ilma igasuguse GPS-ita tunnetavad, et seda teed lõigates jõuaksime sihtkohta oluliselt kiiremini. Mõned lausa vaidlevad GPS-iga, et see juhatab neid ebaratsionaalselt ja kõige hämmastavamal kombel on neil reeglina ka õigus. Kuidas te seda teete?!? Hiljem, kas siis meessoost töökaaslaste või oma mehega koos reisides olen ma ennast kartograafiliste teemade arutelust täiesti välja lülitanud. Mul pole sinna midagi panustada ja samas on süda rahulik. Ma olen kindlates kätes. 

Kunagi aastaid, aastaid tagasi ostsin endale elu esimese auto - slaavisinise Citroen Saxo. Masin oli kole nagu öö, aga tal oli üks hea omadus - automaatkäigukast. Hommikul lükkasid käigu sisse ja õhtul lükkasid välja. Selle auto omamise valulikul perioodil nägi minu mehhaanik mind oluliselt tihedamini kui minu juuksur. Tänu sagedasele "remondisalongi" külastamisele sai omandatud küllaldaselt ka erialast terminoloogiat. Ühel hilisõhtul peale poeskäiku otsustas mu auto kesklinna kaubanduskeskuse parklas mitte käivituda. Sellises olukorras ei helista sa sõbrannale. Ei, sa helistad Mehele, sest ainult Mees oskab kaalutletult ratsionaalset nõu anda. Täiesti ebaratsionaalselt helistasin esimesena ühele valgekraest sõbrale, kes polnud arvatavasti päevagi kapoti all veetnud, aga no ikkagi Mees.

"Tsau, kuule, ma olen siin kaubanduskeskuse parklas ja auto ei käivitu" ja kuna natuke oli erialast terminoloogiat omandatud, siis lisasin, "mul tõmberelee ei anna starterile sädet." 

Paus.

Järgmisena kuulsin, kuidas sõber peaaegu et lämbuva häälega eemalolijatele teatas: "Mehed, ühel naiskal ei anna tõmberelee starterile sädet." 

Sellele järgnes meeskoori võimsusega homeeriline naer. Need mehed olid kõik koos miskil korteri prallel ja ilmselgelt ei olnud ükski neist tunkede jalgatõmbamise konditsioonis. Minu rahustamiseks leppisime kokku, et helistame järgmisel päeval üle ja kui ikka on jama, küll siis leiame lahenduse. 

Järgmisel päeval läksin tagasi parklasse. Keerasin võtit. Ikka ei midagi. Seejärel meenus vana hea nõukaaegne teleka käimalöömise trikk. Korralik litakas vastu masinat aitab alati. Leidsin pagasiruumist miski toika, mis võis vabalt olla ohukolmnurk. Tagusin sellega kapoti all midagi, mille arvasin olevat starteri. Kas teate - masin käivitus! 

Kui nüüd see kogemus kokku võtta, siis kas ma olin enda üle uhke, et lahenduse leidsin ja hakkama sain? Uhke mitte, pigem rahunenud, et sain masina mehhaaniku juurde sõidutada. Jah, me naised saame hakkama, kui väga vaja. Iseasi, kas me tahame ja kuivõrd me seda protsessi naudime. Samalaadsetes olukordades pigem laseks hea meelega käed rippu ja vaataks suurte silmadega Mehe poole. Oleks priviligeeritult Õrnem Sugu, kes uih ja aih on täiesti abitu ja samas südamest rahul, sest sa tead, et olukord on kindlates kätes. 

Kallid mehed, lubage ma nüüd kiidan teid tegevuste eest, mida te ise võibolla ei oskagi eriti tähtsustada. Ma tean mehi, kes:

- kaks korda aastas võtavad oma naise auto ja viivad selle rehvivahetusse või ülevaatusele;

- teavad täpselt, kas tema naine joob kohvi koore või piimaga;

- lasevad oma beebiga kodus oleval naisel rahulikult (sooja!) hommikusöögi lõpuni süüa tegeledes ise samal ajal lapsega;

- jätavad kõik oma tegemised virisemata sinnapaika, sest nende naine on ootamatult kodus alustanud ümberkorraldusprojektiga, mida ta ühel hetkel ei oska enam iseseisvalt lõpule viia;

- voodisse minnes soojendavad kõigepealt üles naise voodipoole, et tal oleks hiljem mõnus soojade linade vahele tulla;

- toovad hilisõhtul oma rasedale naisele poest rohelisi õunu, sest tal on justnimelt roheliste õunte isu;

- üllatavad oma kaasat sellega, et on ise õhtusöögi valmis teinud...

Naised, te kindlasti oskate seda nimekirja veelgi täiendada.

Lõpetuseks, mehed, tänan ma teid kannatlikkuse eest, mis puudutab naiste tundemaailma labürintides orienteerumist. Seda sobib iseloomustama üks jutuajamine minu pojaga. Mu väiksem poeg on lasteaiast saadik olnud tüdrukute seas populaarne. Seda tegelikult vaid ühel põhjusel - ta on tüdrukutega alati hästi kena, tähelepanelik ja õrn. Viimasel ajal kuulsin kodus palju jutte ühest klassikaaslasest. Jessica tegi seda ja ütles mulle seda ja nii päevast päeva. Ma lõpuks ütlesin oma pojale, et mul on tunne, et Jessica flirdib sinuga. 

Mõttepaus.

"Jah, ühel päeval ta ütles mulle, et sa meeldid mulle. Järgmisel päeval ta ütles, et sa ei meeldi mulle enam ja täna.... täna ta flirdib minuga... Ma lihtsalt ei mõista seda..."

Mehed, antagu teile kannatust. Erilist meestepäeva teile!