TGIW...

...ehk teisisõnu Thank God It´s Winter! Ma tegelikult ei saa öelda, et ma tavaliselt talve väga ootaks. Talv võiks alata nii umbes nädal enne jõule ja siis jaanuari keskpaigas läbi saada. Või OK, max jaanuari lõpuni, aga veebruaris võiks esimesi kevade märke näidata. Meie siinne elupaik on sundinud aga senistes vaadetes korrektuure tegema. Kohe mõistate, miks. 

Nagu te juba teate, siis me elame üsna kõrgel mägedes ja üsna metsas. Sellise looduse keskel juhtub aga see, et inimene ei pruugi enam olla kuningas. Räägin siis lühidalt meie selle sügisestest, varatalvistest sündmustest. 

Veetsime Eestis väga mõnusa suvepuhkuse. Suve küll ei olnud, aga olid pere ja sõbrad ja vanad armsaks saanud kohad ja rukkileib ja hea tume šokolaad. Augustis nautisime aga juba Atlandi ookeani laineid ja kõrvetavat suvekuumust. Üheks siinseks suureks plussiks on kliima. Suvi on suvi ja suvi kestab kaua. Septembris on ikka veel t-särgi ilmad ning mõnedel päevadel jagub neid isegi oktoobrisse.

Ühesõnaga, nibin-nabin enne kooli algust kolisime NY-st tagasi metsa. Lapsed läksid kooli. Me oleme jätkuvalt need küla crazy Estonians, kes sunnivad oma lapsi bussipeatusest 15-20 min jalgsi ülesmäge koju tulema. Hea treening ning aitab peal puhata. Jõudsime just jalutuskäigult tuppa. Olin vaagnale lõiganud hunniku arbuusiviile. 

"Lapsed, õue arbuusi sööma!" Võtsin vaagna ühte kätte ning teise käega avasin ukse.... ning sulgesin selle sama kiiresti. Täpselt maja taga oli karuema kahe pojaga. 

Mõtlesin, milline ime, et vaid mõned minutid varem meie teed ei ristunud.

Naabrimees rääkis, et pani tema ükskord õues koerale sööki kaussi. Koer oli teda selja tagant kergelt ninaga tonksanud. Naabrimees oli siis tagantjalga koera pead kausi juurde suunanud omaette vaikselt torisedes: "No mis sa trügid, söök on sul siin kausis." Järgmisel hetkel oli ta aga aru saanud, et muidu igapäevane koera jalaga nügimine on seekord pisut teistmoodi. Koer oli väga suur. Naabrimees ütles, et vahepealseid hetki alates arusaamisest, et tegemist on hoopis karuga ning lõpetades toas tooli peale maandumisest, ta väga hästi ei mäleta.

Kohalikud ikka jätkuvalt kinnitavad, et mustade karude näol on tegelikult tegemist väga arglike loomakestega ja inimesi nad ei ründa. See võib olla ju tõsi, kuid selliseid nummi-mõmmi tundeid nad minus ka just ei tekita. 

Ühel ilusal, sumedal oktoobrikuu õhtul istusin üksinda maja taga lõkke ääres ja lugesin raamatut. Kuna hakkas juba kergelt hämarduma, siis panin raamatu käest, sirutasin jalad lõkke suunas ning kaisutasin kahe käega veiniklaasi. Täielik vaikus ja rahu. Paremas silmanurgas fikseerisin aga liikumise. Pea maas toitu otsides ning kiirustamata edasi liikudes lähenes mulle skunk ehk haisuloom. 

Kes on skungi haisu elus varem teravalt tundnud, ei taha seda teist korda kogeda. USA kiirteedel jääb neid tihtipeale auto rataste alla. Hais on tavaliselt umbes kilomeetri jagu varem tunda. Epitsentrisse jõudes tõmbab aga kops krampi. Ühesõnaga, väga rõve hais. 

Nii ma istusin seal, veiniklaas kramplikult peos, skunk minust 6-7 meetri kaugusel saba pudeliharjana poolpüstises asendis. Pead ei julgenud keerata. Hingata ka ei julgenud. Teate, minu nimel on senini Väimela ujula vee all ujumise rekord - 63 meetrit. Kunagi lapsena sai ühe kohaliku võistluse käigus nalja pärast kaks otsa ja natuke peale vee all ujutud. Pinnale tulin siis, kui pilt juba natuke häguseks muutus. Täiskasvanuna olen aga osa oma kopsumahust kaotanud. Hinge kinni hoida enam ei jaksanud, kuid haisukas ei olnud ka oluliselt kaugemale liikunud. Tõmbasin ettevaatlikult natuke õhku kopsudesse ning palvetasin mõttes, et ükski lastest just sellel hetkel õue ei torma, kui skungi tagumik on mu kivikujuks moondnud keha sihikule võtnud. 

Hetkeks, kui skunk lõpuks nägemisulatusest maja nurga taha kadus, tundsid minu tuharad punutud aiatooli iga vääti ning vein oli kuumades peopesades kaotanud osa oma maitsebuketist. 

Billil nii hästi ei läinud. See juhtus ühel teisel päeval mõnevõrra varem. Bill läks õhtuhämaruses prügikotti puukuuri taha viima. Kuuri taga nosis skunk pahaaimamatult õhtupoolist. Neil vist ei ole väga hea kuulmine või oli ta söömisega nii ametis. Igal juhul ehmatasid mõlemad. Kannatajaks pooleks osutus Bill. Mõned minutid hiljem naasis ta tuppa aluspesus. Kui oleks tulnud täisriietuses, oleks olnud variant, et Bill toas ja mina lastega õues. Tegelikult ka see poleks eriti aidanud, sest õues tahtis ka kops krampi tõmmata. Seda haisu tundsime majas veel päris mitu päeva. Mis õue tuulduma jäänud riietest sai, ma isegi ei tea. Tavaliselt soovitatakse need ära põletada. 

Hirvede jahihooaeg on läbi, mis tähendab seda, et nad liiguvad jälle julgemalt ringi. Nad on erakordselt targad loomad. Kui muidu on neid siin väga palju liikumas näha, siis jahihooaja esimesel päeval on mets justkui väljasurnud. Kas nad siis tunnetavad õhus oma kannatusetunde istuvate jahimeeste kõrgenenud testosteroonitaset või on see miski muu, aga kadunud nad on. Nende arvukus on suur ja seda peaks piirama, aga kütitud hirvedest on ikkagi kohutavalt kahju. 

Talvel on siin aga rahulik. Rähnid, tihased ja mõned tundmatu päritoluga linnud toksivad akna taga pekki, oravad mängivad puudel ning üksik hirv otsib metsa alt toitu. Täielik zen!  

Kallid karud, tehke teie nüüd üks pikk ja põhjalik talveuni. Ma loodan, et me kevadel ei kohtu. Parema meelega kaisutan Manhattani mõmmikuid.