Kui midagi peaks juhtuma

Ainuüksi lähiajaloos on mitmel korral ennustatud kuupäevalise täpsusega meid tabavat maailmalõppu. Kunagi pole seda aga juhtunud või oleme me juhtunu lihtsalt tunnetamata jätnud. Ameeriklaste kapisisude järgi otsustades on aga maailmalõpu ohupilv meid pidevalt saatmas. See, et ma suudan juba toiduvarude osas nädal ette mõelda, on päris hea. Aga varude soetamine igaks elujuhtumiks on siiski minu jaoks kõrgem pilotaaž. 

Minu ostud on reeglina vajaduspõhised v.a. toidupoe mõned emotsiooniostud, kui lihtsalt hullult isutab. Asjad tekitavad minus stressi või õigemini otstarbetute asjade rohkus tekitab stressi. Seega mulle kohutavalt meeldib, kui midagi saab otsa (v.a. šokolaad ja bensiin) või midagi ebavajalikku saab ära anda või äärmisel juhul ära visata. Või veelgi parem, kui midagi ebavajalikku üldse ei tekikski. Lapsena läks asi lausa nii kaugele, et valisin tööõpetuse tunniks vajaliku kanga värvi selle järgi, milline niidirull mul kodus kõige suurema tõenäosusega võiks otsa saada. See tunne, kui niidi alt tuleb välja puhas papist rull või veel parem, puidust rull... nagu lapsel, kes kohtub esimest korda kausi põhjas oleva karuga.  Ühesõnaga puhtalt minu kiiks. 

Ameeriklased on oma olemuselt ja ellusuhtumiselt pigem rõõmsameelsed ja optimistlikud. Klaas on ikka pigem pooltäis, kui pooltühi. Kui me aga ämmaga ükskord ümber nurga poodi sõitsime, siis ta ütles, et peab kindlasti tee peal bensiini võtma. Märkasin, et paagi näidik oli täpselt poole peal. Minu segaduses oleku peale teatas ämm, et kui bensiinipaagi näidik on poole peal, siis tema jaoks tähendab see seda, et paak on tühi. See suhtumine kirjeldab minu meelest ideaalselt ameeriklaste suhtumist kõikvõimalikesse varudesse. Varude all pean silmas justnimelt igasuguseid toiduvarusid.

Kunagi nuttis mu laps ennast õhtul magama, sest olin juba mitmendat korda järjest unustanud osta ketšupit, millega saab kõik absoluutselt söödamatud toidud söödavaks muuta. Ameerikas sellist asja ei juhtu, sest kui ketšupipudel on pooltäis, siis on ta samahästi kui tühi ja tuleb kiirelt uus hankida.  

Ma saan aru, mul on lihtne keksida, sest ma pole siin kunagi istunud lumevangis või paadiga mööda üleujutatud tänavaid sõudnud. Ma pole kunagi oma elus kogenud korralikku orkaani ega seda, mis tähendab nädal ilma elektri ja kütteta majas istuda. Ma pole kunagi akende ette laudu tagunud või maja ümber liivakottidest barrikaadi ehitanud. Loodusõnnetus Ameerikas tähendab teel olles tunde ja tunde liiklusummikutes istumist. Ühesõnaga no fun. 

Sügisel oli meil plaanis nädalavahetuseks New Yorki vanaema juurde sõita. Aga just samaks nädalavahetuseks lubas, et Floridat tabanud orkaan liigub edasi New Yorki suunas. Bill teatas resoluutselt, et sõit jääb ära. Minu jaoks tundus see natuke liiga mugav taganemine nädalavahetuse plaanidest. Arvasin, et tegelikult oleks päris põnev sellist päris orkaani oma nahaga kogeda. Noh stiilis et „paneme soojalt riidesse ja läheme Pirita muulile laineid vaatama.“ Billi pilk saatis mind seepeale lähimasse psühhiaatriahaiglasse.

Meie oleme aga igaks elujuhtumiks valmistunud. Õigemini on ettevalmistused tehtud juba enne meie jahimajja kolimist. Jahimajas pole kunagi keegi aastaringselt elanud, kuid sellest hoolimata oli juba enne meid kappides meeletutes kogustes konservtoitu ja erinevaid kuivaineid. Ämm muretses meile oma suures hoolimises enne lumehooaja algust igikestvat piima, mis mitte kunagi halvaks ei lähe... Ja Bill... Bill on meile hankinud ube! Ubadest teeb Bill imemaitsvat chilli´t. Ühel päeval poes käies ladus Bill ostukorvi mitu paki ube. Mulle meenus, et just eelmisel korral me ostsime ube. Bill oli need aga kusagile nii ära paigutanud, et enam ei leidnud üles. Kui ma mehe ja laste kõrvalt midagi õppinud olen, siis on see suhtumine, et lahinguid tuleb valida. Kuna lisapakid ube maailmavaateliselt just oluliselt midagi ei muuda, siis seekord olin vait. „Üleüldse on hea, kui meil on olemas tagavarad, kui midagi peaks juhtuma“, selgitas Bill veel lisaks, et ma ikka olukorra tõsidusest aru saaksin. Just... kui midagi peaks juhtuma.

Vahepeal olin kolm kuud Eestis ja selle aja jooksul on ubade varu veelgi täienenud. Võib olla, et ka oht, et midagi juhtub, on selle aja jooksul võrdeliselt suurenenud.

Seega, kui midagi peaks juhtuma, siis on meil:

•          Vähemalt kahekuune kuivainete ja konservtoitude varu.
•           Suurpere 5-aastane seebivaru.
•           Erinevad puhastusvahendid, millega saaks 2 aasta jooksul läikima lüüa nii jahimaja     kui ka inertsist kõik naabermajad.
•           Puidupuhastusvahenditega saaks 10 aasta jooksul poleerida kõik seintel olevad       põdra- ja hirvesarved.
•           Spetsiaalse inimlõhna eemaldava duššigeeli ja šampooniga saaks testida terve    osariigi loomade haistmismeelt.

Minu süda on rahul. Me oleme põhjalikult ettevalmistunud. 

Nojah, ega eestlasedki "patust" priid pole. Meie laiahaardeline marjade ja juurikate purkidesse ja karpidesse korjamine suvisel hooajal võib kõrvaltvaatajate jaoks olla mõneti arusaamatu ja tunduda justkui valmistuksime suuremat sorti näljahädaks. 

Täna, kui ma seda juttu kirjutan, on väljas meeletu marutuul. Kes teab, võibolla on just täna see päev, kui midagi juhtub ja meil on põhjust esimene konserv lahti teha.

Nüüd aga paluks kõikvõimalikke retsepte, mida nende ubadega teha.