Yes I Can!

Mõni aeg tagasi kogesin Ameerikat eriliselt kõrgel kontsentratsioonitasemel. Seda kinnises ruumis ja paari tunni vältel. Seda nüüd mitte juhuslikult, vaid me täiesti vabatahtlikult otsisime n.ö. kohta, kus juhtuda. Nimelt jõudis Billini ühe seminari tutvustus. Seminari läbivaks teemaks oli Robert Kiyosaki investeerimisalased vaated. Põhimõtteliselt ei midagi uut, kuna Kiyosaki raamatuid oleme me mõlemad lugenud ja üldiselt tema maailmavaateliste seisukohtadega nõus. Seminar oli tasuta ja mõtlesime, miks siis mitte väike sõit teha ja inspiratsioonisüsti saada.

Kunagi omal ajal liitusin ma Facebookiga just seetõttu, kuna mulle tundus, et igasugu lahedate ürituste/koolituste info läheb minust lihtsalt mööda. Kui veel lastega kodus olin, käisin ennast päris tihti koolitamas alustades mööbli restaureerimisest kuni ettevõtlusteemadeni välja. Reeglina igast koolitusest oli midagi kõrva taha panna ja kui ka ei olnud, siis vähemalt kohvipausid olid alati nauditavad.

Meie seminar toimus Hiltoni hotellis. Registreerisime ennast lõunasele seminarile. Teine, sisult sama koolitus, toimus pealetöisel ajal. Registreerimislaua juurde jõudes selgus, et erilist rahvamassi just kohal ei ole. OK, ikkagi tööpäev ju. Otsustasime Billiga suhelda sala- ehk eesti keeles. Ruumi sisenedes ütlesin Billile, et peaasi, et siin väga Ameerikaks kätte ei lähe, muidu olen ma siit sirgelt läinud. Stiilis tupsu kalli-kalli, võõrastega kätlemine, small talk ja „YES I CAN!“ skandeerimine.

Saime vaevalt esimeses reas (kuhu meid konktreetselt suunati) oma tagumikud maha panna, kui koolitaja palus meil kõigil püsti tõusta ja enda lähedal olevaid inimesi tervitada ning endast rääkida. Eestis öeldakse selle kohta koolitusel „oma mugavustsoonist väljumine“. Ma olen EESTLANE ja palun! ärge mitte kunagi paluge eestlasel sunnitult ja teeseldult, viisakat small talki ajada, kui sa sekund hiljem ei mäleta oma vestluskaaslase nime ega seda, kust ta pärit on. Aga mul ei olnud pääsu. Kohustusliku jutuajamise käigus leidsin ennast korduvalt ukse poole kiikamas. Lõpuks lubati meil istuda. Koolitaja küsis: „Kas olete üles soojenenud?“ „NOOO!“ kõlas suhteliselt üksmeelne, lõbustatud ja vali vastus. Sel hetkel sain aru, et mina olen eeldatavasti ainuke, kelle jaoks sõnapaaril „mugavusstsoon“ on mingi sisuline tähendus. Ameeriklane tunneb ennast olukorras, kus tal on vaja oma mõtteid väljendada, võõrastega tühjast-tähjast lobiseda, nalja visata, skandeerida, reeglina alati mugavalt. Ehk ei olegi nagu põhjust või vajadust või kohta, kuhu väljuda.

Tasuta asju pole olemas, eksole. Nii me leppisime Billiga juba eelnevalt kokku, et mida iganes meile pähe määritakse, me ei lähe liimile. Lõpuks tulime ju siia lihtsalt mõnusalt, harivalt aega veetma. Itaallaslikult sile, rätsepa ülikonnas koolitaja rääkis  kinnisvarasse investeerimisest, hoides pidevalt silmsidet saalis istujatega. Kuna istusin esimeses reas, siis ei lasknud pidev silmside hoidmine mul mitte kuidagi mõnusasse mugavusstsooni laskuda. Nii, kui ennast lõdvaks lasin kõlas „do you know, Katie, that...“.

Ja siis visati esimene konks välja! Slaid, kus kuulutati välja OLULISELT põhjalikum, saladusi paljastav 3-päevane koolitus, mille maksumus on muidu 1500 USD, kuid täna, jah ainult täna, siin ja praegu on koolituse maksumus vaid 495 USD. Slaid näidatud, mindi seminariga sujuvalt edasi. Jõudsin veel mõelda, et polnud just selline väga kiusatust tekitav pakkumine. Mõned slaidid hiljem aga kuvati seinale sama pilt. Nüüd aga oli pakkumine oluliselt ahvatlevam. Täna, siin ja praegu registreerides on 3-päevase koolituse hind 495 USD ja sinu kaaslane saab koolitusele tulla TASUTA! Noo, oluliselt ahvatlevam. Seejärel palus koolitaja püsti tõusta kõigil, kes pole teinud ühtegi kinnisvara investeeringut, kuid sooviks sellega tõsiselt tegelema hakata. Üle poolte saalis viibijatest tõusid püsti. Seejärel palus koolitaja suunduda neil saali tagumises otsas oleva laua juurde, kus saab ennast koheselt koolitusele registreerida ning ühtlasi paberkandjal väärtuslikku õppematerjali. Ja teate, need inimesed läksidki ilma igasuguse kõhkluseta sirgelt registreerima! Ma kujutan ette, kuidas Eesti müügimees näeb sellise õnnestumisskooriga kliendihanget vaid oma kõige helesinisemates unenägudes. Koolitus läks aga edasi.

Mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas ma keskendun koolituse sisule või pigem jälgin koolituse arengut kui näitemängu. Kogu seminari ülesehitus oli äärmiselt professionaalne, mitmeid kordi läbimängitud, nõrgad kohad eemaldatud. Tekitati olukord, kus sul ei ole aega oluliselt oma otsust vaagida, vaid otsuse tegemisel lükati kunstlikult veel hoogu juurde. Natuke nagu teleturg, aga väga professionaalne teleturg. Tempo oli meeletult kiire ja ka seda vaid ühel põhjusel – et sa ei jõuaks küsida midagi sellist, mille vastus annaks liiast infot välja. 

Ilma igasuguse irooniata – tegelikult oli väga hea ja asjalik seminar ja müügitehniliselt üliprofessionaalne. Saalisolijad tundsid ennast pealtnäha mõnusalt. Seega polnud midagi imestada, kui koolituse lõppedes olin ka ennast pisut lõdvemaks lasknud. Koolitaja õhkuhüpete ja ägedate rusikavibutuste saatel esitatud küsimustele ning neile järgnenud skandeerivatele vastustele saalist,

„kas sulle meeldib raha?“ – YES!

„kas sa tahad, et sul oleks rohkem raha?“ – YES!

„kas teeme koos rohkem raha?“ – YES!

vastasin isegi pisut valjemalt kui lihtsalt mokaotsast.

Koolitus sai läbi. Meil ei olnud käes tasulise koolituse materjalidega suurt kotti. Seega niisama lihtsalt me siit välja ei pääse. Täpselt nii oligi. Üks müügimeestest suundus sirgelt meie poole ning uuris, kas you guys tahaksite ennast koolitusele registreerida. „Me hetkel arutame seda“ vastas Bill. Seisime keset saali, mina näoga kella 12 suunas ning Bill näoga ukse poole, kella 6 suunas.

„Bill, anna märku, kui tee on vaba.“

„Nüüd on vaba, ruttu.“

Sel hetkel oli mul multikategelase tunne, kes mõned sekundid kraabib lihtsalt kohapeal ning seejärel tuiskab tolmupilve maha jättes minema. Samas oli samm selline püüdlikult mõõdukas, pilk pealtnäha ükskõikne (ilmselgelt väga halb näitemäng) ning uks ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Välja jõudes premeerisin ennast maailma kõige kallima Hilton kohviga. Meist möödus üks meesterahvas, kelle puhul ma ei olnud sugugi kindel, kas ta võis olla üks müügimeestest või mitte. Kuidagi olime me rahva seas talle silma jäänud, sest ta uuris Billilt, kas you guys ei registreerinud ennast koolitusele? Eitavat vastust kuuldes teatas ta, et tema ka mitte, sest oli äsja ostnud 2500 USD maksva samalaadse koolituse. Ehk sellest peaks piisama.

Kuna Ameerika kontsentratsioon selles päevas oli minu jaoks keskmisest kõrgem, pidin juurte juurde naasmiseks õhtul sissevaatavalt Tättet kuulama. Kase kallistamiseks seekord ei läinud. Ju siis olen juba mõnevõrra treenitud.