"Ja mida sina seal siis tegema hakkad?"

See oli kahtlemata üks KKK-st, mida minult küsiti, kui olin oma pere ümberpaiknemise plaani teatavaks teinud. Sõltuvalt küsijast oli mul kaks vastusevarianti:

1. Mul ei ole halli aimugi.

2. Minust saab kas atleet või alkohoolik.

Pean tunnistama, et keskkonna mõttes on nr. 2 vastuse puhul soodumus emmale-kummale poole kaldumiseks täiesti olemas. Alkoholismi soodustavatel asjaoludel olen ma oma eelmistes postitustes juba piisavalt palju peatunud. Seega, las see jääda. 

Atleediks võiks siin aga hea tahtmise korral saada küll. Enne kolimist lubasin endale, et kuna mul on nüüd aega iseendaga tegeleda, siis hakkan kõvasti jooksmas käima. Reaalsuses on aga ümbritsev keskkond ja minu füüsiline hetkevorm kakofoonilises kooskõlas. Maastik on siin erakordselt mägine ning majast väljudes võib esimese 100 meetriga hinge kinni joosta. Sõltumata sellest, kummale poole joosta ja sõltumata ka sellest, kas jooksed mäest üles või alla. Mäest alla suund on päris korraliku kaldega ning turvalisuse huvides tuleb kintsupidurid täielikult põhja vajutada. Ühesõnaga kurnav. Nii siis istume Billiga paar korda nädalas autosse ja sõidame umbes 10 minuti kaugusel asuvale pesapalli väljakule. Seal saame laugel tasapinnal mõned mõnusad jooksuringid ära teha. 

Mis siin salata, eks mul oli oma tööd ja tavapäraseid olmetegevusi jättes suur hirm, et Ameerikasse kolides lähen niisama jõude olemisest hulluks. Lõunani hommikumantlis ringi löhverdada ja mitte midagi sügavalt sisulist teha on ju mõni aeg päris tore, kuid kindlasti mitte jätkusuutlik eksisteerimine. Millega siis täidan oma päevi? 

Hommikul peale laste kooli saatmist töötan läbi Eesti uudised ja loen raamatuid. Kahe silmaga jälgin pisarateni piinlikuks kiskunud Eesti presidendivalimisi ning ühe silmaga Ameerika samasisulist kampaaniat kosmiliselt suuremates ja agressiivsemates mõõtmetes. Natuke selline tunne on, et kui vaadata telekast näiteks mõnd üle võlli emotsionaalset USA reality show´d ja siis lülitada tagasi mõne Eesti kanali peale, siis tundub Eesti kanalis pilt lihtsalt staatiline. Vahepeal keegi ütleb midagi natuke ja siis on jälle staatiline... 

Eestis elavate ameeriklaste arvamusest olen aru saanud, et põhimõtteliselt on neil valida kas erakordselt hea ärivaistuga klouni või siis pikaajalise poliitkogemusega kriminaali vahel. Debatte ja kampaaniaid kõrvalt vaadates võiks aga öelda, et Eesti esi-ärapanija, Savisaar, on justkui leebe isalik näpuviibutus ameerikaliku mättasse tagumise kõrval. Ka viimane on vahepeal pisarateni piinlik.

Ameeriklased on erakordselt varmad oma meelsust ja kuuluvust väljendama.

Üks kuni kaks korda nädalas käime sisseoste tegemas. Suur toidupood asub umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Seetõttu peame iga nädala alguses koostama nädalamenüü. Toiduvarude soetamise osas olin mina Eestis justkui kaupmeeste unistus. Planeerisin päev, kaks korraga. Kui läksin poodi piima ja leiba ostma, siis väljusin ikka kotitäie asjadega, sest ikka isutas ühe ja teise järgi. Siin niiviisi ei saa. Oleme oma plaanides oluliselt organiseeritumad ning nädalamenüü kõikide vajalike koostisainetega on poes alati kaasas. 

Pean Billi kiituseks ütlema, et ta on endale vindi peale keeranud, et minu sisseelamist vähegi leebemaks muuta. Igasse nädalasse on meil plaanitud üks date. See võib olla kohvikuskäik või jõel tuubitamine või väike matk. Eile käisime šoppamas. Eestis, peale kahekuulist asjade pakkimist, müümist, ära viskamist ja andmist, oli mul ausalt öeldes igasugune isu uute asjade soetamiseks kadunud. Eile aga avarasse kaubanduskeskusesse sisenedes oli mul küll tunne "Honey, I am home!"  Jõudsime nibin-nabin enne laste kojujõudmist tagasi.

Lapsed toob koju koolibuss. Lastele vastu jalutamine on meil igapäevane osa treeningplaanist. Bussipeatus on minnes 13 minutilise kiirkõnni kaugusel. Tagasi, koos lastega, tuleme umbes 20 minutit. Tagasitee on vastu mäge. Seega saab terve pere mõnusa lihastoonuse. Lastega seoses on mul aga väike hirm ja seda ilma naljata. Me oleme eranditult AINUKESED, kes siinkandis jala käivad ja me paneme ka oma lapsed jalutama... Kui praegu annavad veel tähelepanelikud kodanikud selle lapsi ahistava tegevuse meile andeks ja kirjutavad põhjused meie veidra Ida-Euroopa päritolu arvele, siis esimeste miinuskraadidega võib sama stsenaariumi jätkudes meil lastekaitse ukse taga olla. Ilma naljata!  

Ma olen nüüd suutnud väga paljusõnaliselt kirjutada oma päevast, kuigi oleks võinud ka ühe lausega öelda, et tegelikult ma midagi asjalikku ning sihipärast ei tee. Atleeti ega alkohoolikut minust ei saa. Küll aga hoian kõikide teiste võimaluste osas silmad ja meeled avali. Ma tean, et kusagil on tärkamas mõni idee-idu, mis ühel hetkel südame põksuma ja silma särama paneb. Raudselt on!

Kanuumatk

Inimesega kohe on nii, et ta astub sama reha otsa korduvalt. Sa küll kuuled kõrvus tuttavlikku läheneva rehavarre vihinat, kuid sa ei tee midagi, et kõrvale astuda. Pigem oled garanteeritud litaka ootuses ärevil ja alateadlikult loodad, et ehk seekord ei ole nii valus, kui eelmine kord. 

Meile tulid külla Billi koolivennad VMI (Virginia Military Institute) päevilt - John ja teine John, keda tegelikult hüütakse JJ-ks. Paari sõnaga ka VMI-st. VMI enda kasvandike sõnul (korrektsuse huvides märgin, et nad ei pruugi olla objektiivsed) on tegemist prestiižseima militaarkooliga Ameerikas. Kooli lõppedes on meeste ajumaht kahekordistunud ning pingul rinnalihaste all on veresooned tursunud justkui maanteeatlas. Mehed ise on oma kooli ja hariduse üle äärmiselt uhked, märkides selle ametliku e-kirja signatuuris ning ka visiitkaartidel. 

Ühesõnaga, hommikul peale laste kooli saatmist, oli meil plaanis Delaware jõele kanuutama minna. JJ oli oma kanuuga kohale sõitnud. Teoreetiliselt mahutas kanuu küll vaid kolm inimest, kuna aga meeste arvates läheks ma kirja napilt 0,5-na, siis oli otsus tehtud - kanuutama! Samale lõigule, kus ma aastaid tagasi enda ja laste turvalisuse pärast tõsiselt muretsenud olin. 

Enne

Sellest pidi tulema selline päikese-, seltskonna- ja loodusenautlejate retk. Mehed paigutasid kanuule hiiglasliku kahe sangaga cooler kasti, õllesid täis (pildil). Ühesõnaga grill ja tšill üritus. Mina surusin ennast külmakasti ja istumistoru vahele. Ilm oli suurepärane, seltskond mõnus, vaated lummavad - sõitu alga! 

Vahepeal lasime voolul ennast lihtsalt kanda, vahepeal kiiremates lõikudes laveerisime ennast salakavalatest kividest mööda ning mehed premeerisid ennast peale iga õnnestunud laveerimist väikse õllega. 

Enne kõige keerulisemat lõiku tegime kaldas lõunapausi ning mehed käisid ujumas. Ise põlgasin vee pisut liiga jahedaks. Märkasin Johni ühel hetkel nabani vees mõtlikult kaugusse vaatamas ning kätega mõõdetud edasi-tagasi liigutusi tegemas. Mul oli kange tahtmine talle hõigata, et John, millegi pärast on vesi su ümber värvunud roosaks, kuid kartsin, et äkki olen oma eestlasliku torkava huumoriga liiga teiselt planeedilt. Jätsin ütlemata. 

Peale lõuna- ja ujumispausi arutasid strateegid, kuidas oleks kõige mõistlikum sellele kiirevoolulisele ning kividerohkele lõigule läheneda. Otsustasime, et läheneme otse ja keskelt. Ma ei ole kindel, kas vasakult või paremalt lähenemine üleüldse midagi oleks muutnud... Kanuuots sai vaevalt veevoolu sisse sõita, kui kanuu oli HETKEGA vett täis ja me kõik üle parda. Edasise kohta võiks öelda, et see oli selline organiseeritud kaos. Nr 1 - me asusime päästma ASJU. Igaüks krabas, mis kätte juhtus samal ajal võideldes kiire voolu ja kividega. Minule jäi sangapidi näppu hiiglaslik külmakast. John, kes mõnevõrra kriitilises olukorras ei olnud kaotanud huumorimeelt hõikas mulle peanupp vaevalt vee peal ning lösutantugitoolisjaeiviitsiennasteritiliigutada näoga, "Kati, would you pass me a beer please." Ma olin ainuke, kes sel hetkel päästevesti kandis ning vooluga võitlemisest loobusin üsna kiirelt. Ennast stabiliseerida oli praktiliselt võimatu. Nii siis lasingi ennast voolul lihtsalt kanda. Paarsada meetrit looduse mängukanniks olemist, külmakasti taga lohisemist ning paarkümmend sinikat hiljem jõudsin lõpuks rahulikematesse vetesse. Alles siis jõudsin kiire pilgu üle õla visata kaardistamaks olukorda. John oli ennast suutnud stabiliseerida ning hoides kanuuotsast kinni seisis kiirevoolulises jões püsti ning jälgis meie kulgemist kõige kaugemalt. Pisut lähemal ulpis JJ, kes arvatavasti loobus ka mingi hetk vooluga võitlemisest ning hoidis mõla ning paari istumisalust. Kõige lähemal oli Bill, kes asjade päästmisel oli minu arvates teinud selektsiooni - ta oli rinna alla surunud talle arvatavasti endalegi üllatuseks hõljumisvõimelise seljakoti, mõla ning kaenla alla surunud veel kolm päästevesti. Kuna külmakasti järel liuglemine hakkas veenautimist takistama, siis hiivasin ennast kaldasse ning rebisin külmakasti kõrge kivi otsa. Ja alles siis sain ma aru, millega ma olin hakkama saanud. Kurat! Ma päästsin meeste õlled!!! Samal hetkel märkasin kauguses veel ühte istumisalust ja kuna vesi oli selle aja peale juba täiesti nauditavaks muutunud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning ujusin istumisalusele järele. Teel leidsin ka oma ammu mõttes maha kantud plätud. Lõplikult tulin veest välja teistest oluliselt kaugemal ning jäin seetõttu kahjuks ilma ka meeste "I am so over it!" esmamuljetest. 

Pärast

Kui kõik olid hiljem oma sinikad kokku lugenud ning valu õlledega vaigistanud arvas Bill, et me võiks sama lõigu mõnel ilusal päeval laste ja tuubidega läbi teha. Mõtlesin, et see oleks päris vahva. Samal ajal kostus kõrvus mingi tuttavlik vihin, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Ilmselgelt polnud see midagi olulist.   

Koolielu

Räägime nüüd natuke ka lastest - Elisabeth 5a, Hans 8a ja William 11a.

Kõik mu lapsed rääkisid juba enne USA-sse kolimist üsna soravalt ingliskeelt. Kuna lapsed olid USA-s kaks ja pool kuud ilma emata, siis eks mul väike hirm oli, kas nende eestikeele oskus liiast pihta ei saa. Tänaseks võin öelda, et poistega ei ole probleeme. Nemad räägivad minuga siiamaani takistusteta emakeeles. Elisabeth, vaeseke, oli aga alguses täiesti sassis. Paar esimest päeva üritas ta minuga rääkida vaid ingliskeeles pikkides lausesse üksikuid eestikeelseid sõnu. Õige pea sain ma aga aru, et selle taga on arvestatav kogus mõttelaiskust ja ka vigurdamist. Mõtlesin välja "karistuse" - iga kord, kui räägid emaga ingliskeeles, teed 5 kükki. Pean tunnistama, et peale mõningast pumpamist taastus eestikeele oskus hämmastava kiirusega. Siiski näen, et just Elisabethil kiilub mõte aegajalt kinni ning õiged sõnad ei tule koheselt meelde. Ma vahepeal mõtlen, et äkki ta kasutab mind ära, sest ma kasutan iga hetke, et temaga pikemaid vestlusi pidada, raamatut lugeda ja laulukesi laulda no ja milline laps ei oleks sellisest tähelepanust rõngas.

USA-s alustasid nad kooliteed Elementary School´is, kus saab õppida kuni 5-nda klassini (k.a.). Koolis on kokku umbes 500 õpilast ning igasugu uuringute ning lapsevanemate tagasiside põhjal on tegemist ühe tugevaima kooliga piirkonnas. Kool kestab 9 - 15.30-ni kõikidel lastel. Tunnid on pikad (1,5h) ning tempo üsna aeglane. Kodutöid on vähe, sest enamik asju saab tunnis tehtud. 

Senised muljed koolist on üdini positiivsed. Ma olin väga üllatunud, kui ühel päeval helistas meile direktriss isiklikult, et anda ülevaade laste käekäigu kohta ja ühtlasi uurida, kas meil on mingeid murekohti. 

Info jagamise kohta kehtib koolis reegel pigem rohkem kui vähem. Õpetajad kirjutavad iga infolehe alla, kui sul on probleeme, tule ja räägi või helista või kirjuta. Kodutööde kohta kehtib reegel, et need ei tohiks lapse jaoks kontimurdvad olla. Kui on, siis tuleks sellest kohe õpetajale märku anda, sest kui hädalisi on palju, saab ta koheselt teha õppemetoodikas muudatusi või siis läheneda konkreetsele lapsele personaalselt. 

Kõige tähtsam märksõna, mis minu arvates eristab USA kooli Eesti koolist on "FUN". Fun algab juba koolimaja uksel, kus personal kooli saabujaid hello buddy`de ja high five´idega tervitavad. Fun kumab läbi õpetajate infokirjades ja suhtumises õpilastesse - "we gonna have fun learning how to...". Õpirõõmu süstitakse ka läbi erinevate mängude. Heade soorituste eest ning eesmärkide täitmise eest (mille laps iseendale seab - nt ühe minuti jooksul lahendada 30 korrutustehet), saab väljateenitud kiitusepiletitega osaleda erinevate lahedate auhindade loosimises. Loosisedeleid saad teenida ka klassis kaasatöötamise eest või ka hea käitumise eest. 

Õpetaja tegi igale lapsele väikse kinkekoti koos armsa kaaskirjaga. Kotis olid mõned tähendusega kommid + muud asjad.

Ka tavaline tähelepanu nõudev ülesanne võib olla fun. Stiilinäide tähelepanule keskenduvast ülesandest:

1. Enne, kui midagi tegema hakkad, loe kõik tähelepanelikult läbi.

2. Kirjuta oma nimi lehe ülemisse paremasse nurka.

....

8. Kirjuta pealkirja taha "yes, yes, yes".

...

15. Kui sa arvad, et oled siiamaani täpselt juhendit täitnud, hõika "I HAVE!"

...

22. Hõika kõva häälega "MA OLEN LIIDER JA MA OLEN JÄRGINUD JUHISEID."

23. Nüüd, kui sa oled kõik hoolikalt läbi lugenud, tee ainult punktid 1 ja 2.

:)

Üldiselt võib öelda, et lastel läheb hästi. Elisabethiga ei ole mingit probleemi, Hans ja William on matemaatikas teistest umbes aastajagu ees. Keelelises mõttes saab William väga hästi hakkama. Hans on aga kujunenud oma järgmisel aastal pensionile suunduva õpetaja jaoks viimaseks tõsiseks väljakutseks. Vaene laps oskab küll ingliskeeles rääkida ja ka konarlikult lugeda, aga kirjakeel on tal isikupärastatud estonglish. Katsuge näiteks dešifreerida järgmist kirjutist.

"I lik miss Nelson bekos she is nis and swet." Või siis sõna "reskiu..."

Selliseid stiilinäiteid on kümneid. Lisaks sellele kirjutab Hans kirjatähti neid omavahel ühendades, nii nagu ta Eesti koolis õppinud on. Ameerikas kirjutatakse aga kõik kirjatähed eraldi ja välja näevad nad justkui trükitud kirjatähed. Vaene õpetaja oli öelnud, et ta ei saa mitte millestki aru, millest Hans küll ei ole lasknud ennast oluliselt kõigutada. Emana võin ma neid isikupärastatud kirjutisi lugedes heldinult awww`tada, aga igal juhul saab ta nüüd kooli poolt kirjutamise ja lugemise tugiõpet, mis toimub tunni ajal, aga eraldi ruumis privaatselt teise õpetajaga. 

Kui nüüd päris lõpus hüpata tagasi päris algusesse ja rääkida natuke veel meie keelelisest arengust või taandarengust, siis siia lõppu üks väike lugu. Hansul oli koolis mitte ülemäära tõsine vahejuhtum ühe teise lapsega, millest ta mulle koolist tulles rääkis. Õhtul enne magamaminekut istusin veel kord Hansuga maha ja ütlesin (ilmselgelt mitte mõeldes, et ma räägin siiski 8-aastasega): "Kui sul peaks veel koolis mõni selline intsident olema, siis tuleb sellest koheselt õpetajale rääkida."

Hans vaatas mulle murelikult otsa ja ütles: "Emme, sinul hakkab ka eesti keel meelest minema."

:)

Uus kodu 2

Esimeses postituses jäin võlgu pildimaterjali. Milline siis on meie uus, ajutine kodu?

Maaliline Delaware´i jõgi, kus on läbipaistev vesi
ning palju kalastajaid.

Paikneme täpselt New Yorki ja Pennsylvania osariigi piiril. Tegemist on looduskauni kohaga ning vaheldusrikka maastikuga. Kuna ei tahtnud siinset loodust kehvade piltidega solvata, siis tõmbasin mõned pildid netist.

Ümbruskonnas on ka palju kanuutajaid. Suurvee ajal on jõel ka äkilisemaid kohti, kuhu lastega ronida ei tasu. Uskuge mind, olen selle aastaid tagasi iseseisvalt, ilma ametliku giidita ja kaheaastase jõmpsikaga läbi teinud. Hea, et terveks jäime.

Toona jälgis vanaisa meie suht juhtimatut kärestikulist kulgemist murelikult kaldalt. Lõpuks õnnestus meil rahulimumas vees sõiduvahend kaldasse laveerida ja vanaisa võttis meid kiirelt auto peale. Paraku rikkus ta selle käigus ameeriklaste üht pühamat reeglit – Private Property. Ta oli sõitnud kellegi eramaa peale, millest maaomanik tõsiselt häiritud oli ja saatis meile politsei sappa. Teed on siin aga na käänulised ja mitmete mahakeeramistega ... ehk sedapuhku pääsesime. 

Ümbruskonnas on ka palju metsloomi, kes inimeste kohaloluga on juba sedavõrd harjunud, et elame siin kõik koos nagu üks sõbralik kommuun. Kõige tihedamalt ennast näitavad isendid on oravad, tänupühade ootel metskalkunid (vabandage mu võllanali!), hirved ja paraku ka karud. Viimati mainituga vaatasime mõned päevad tagasi tõtt. Paraku mitte turvaliselt autoistmelt ega ka toast. Käisime terve perega naabrite basseinis ujumas ning tagasiteel koju seisis suur must kaisukas meist umbes 50 meetri kaugusel täpselt keset teed. No ei olnud tore...no ei olnud. Lastele kordasin üsna haledalt väljakukkunud näilise rahulikkusega, endal häälepaelad viimseni pingul „Liigume raaaahulikult edasi, raaaaahulikult... kohe oleme kodus.“ Karu viskas veel pilgu üle õla ja lonkis tuimalt metsa.

Ma tean, te ei pruugi uskuda, sest mul ei ole tõestavat pildimaterjali. Sellistes olukordades ei saa seda ka kunagi olema, sest esmatähtis on siiski ellu jääda.  Olen tihtipeale mõelnud, kuidas inimestel on mingis kriisisituatsioonis esimeseks reaktsiooniks – salvesta ja jaga! Olgu see siis lennuki hädamaandumine või terrorirünnak või mingi muu olukord, kus võiksid eelkõige päästa kiired jalad või nutikus. Tundub, et meie esmased instinktid kriisiolukorras on ajas muutunud. Kui tossu täis hädamaandunud lennukis on kellelgi veel aega paanilist sagimist filmida, et saaks kasvõi postuumselt teistele näidata, et näete, need olid minu elu viimased minutid, siis on miski ikka väga nihkes.

Vaade elutoa aknast "tagaaeda".

Majast ka siis mõned pildid. Nagu varasemalt mainitud, siis on tegemist jahimajaga ja sisekujundus on ka ses mõttes.... stiilipuhas.  Maja on äärmiselt privaatne, kuna seda ümbritseb lehtpuu mets. 

Arhitekti lähteülesandeks on olnud luua ümbruskonda sulanduv kamuflaaž maja, mida naljalt tee pealt ei märka. Privaatsus on siin saavutanud uue taseme, sest lisaks sellele, et keegi naljalt aknast sisse ei näe, ei näe keegi naljalt ka aknast välja. Aknapindu pole siin ülemäära heldelt eraldatud. Ühesõnaga privaatne koobas. 

"Eesaed"

Privaatsusega on kohalikel üldse mingi eriline suhe. Mõned majapidamised on tegelenud maastikukujundusega – on raiunud maja ümbert puud, tekitanud kivisele pinnasele ilusa muruvaiba, lasknud valgusel ja õhul tuppa tulla.... jaaaaa siis istutanud akna taha täpselt akna kõrguse ja laiuse põõsa.

Maja südameks on elutuba, mis oma seinaaksessuaaride tõttu on kahtlemata üks testosteroonirikkamaid elutubasid, kus mul on olnud au viibida. 

Samas, ma ei tea, kas mind on tabanud see sündroom, kus vangistatav kiindub aja jooksul oma vangistajasse (kuidas seda sündroomi nimetatakse?), aga ma olen hakanud seda elamist tolereerima. Kiindumuseni on siiski valgusaastate kaugune tee, aga eks sellisel looduslapselikul elustiilil ole kindlasti ka omad võlud.

Seniks aga unistan, et ühel päeval on meil valgusküllane briti maamaja stiilis suurte akende ja lopsakate lillemustritega kujundatud elamine. Tibusammudega liigume sinnapoole. Seniks aga leiame positiivset meie mowglilikus elustiilis või siis leebes kliimas. Mul on näiteks õnnestunud septembriks lõpuks ometi terve inimese jume saavutada :).

   

Silmaringi küsimused

Üldiselt ma ei eelda, et ameeriklased Euroopa või veel vähem Eesti asjadest teavad. Mitte et see mind üleüldse kunagi väga häirinud oleks või et ma seda üleüldse kunagi eeldanud oleks. Pigem nii lihtsalt on ja it´s OK. Niisamuti ma ei eelda, et eestlased erinevate maade mõõt-, mahu- või pikkusühikuid teisendada oskaks. Näiteks Fahrenheit Celsiuseks või naelad kilodeks või gallonid liitriteks. Ise olen nende teemadega olude sunnil kokku puutunud ning seega on ülevaade erinevate ühikute suhetest enam vähem olemas. Tõsi, Fahrenheit-Celsius suhe on jätkuvalt pisut segane.

Eks see ongi suuresti silmaringi küsimus, kui palju keegi erinevatele kultuuridele omistatavaid nähtusi teab või mitte. Mind on õnnistatud tarkade sõpradega ning viisakat kohvikulaua vestlust pidades võiksime puudutada paljusid maailmas aktuaalseid teemasid ja ma olen kindel, et vähemalt minu sõprade puhul ei piirdu erinevad mõõtühikutealased teadmised oskusega konverteerida USA kinganumber Euroopa kinganumbriks.

Kunagi põhjustasin aga järelemõtlematult oma imekaunile, hoolivale, kõige ja kõikide pärast muretsevale ämmale tõelise psühhotrauma. Olime tal New Yorkis külas, Bill oli kusagil ära. Mõtlesin, et ma ei taha lihtsalt toas istuda ning otsustasin toona oma veel beebiealise lapsega õue jalutama minna. Et ämm koju naastes ei muretseks, viskasin veel kiirelt köögilauale kirjakese.

LÄKSIME JALUTAMA. TULEME TAGASI UMBES 16.00.

See oli viga... Kui me tõepoolest umbes kl. 16.00 naasime, leidsime eest täiesti endast väljas, ahastava ämma. Numbrikombinatsioon 16.00 oli tema jaoks sedavõrd abstraktne ning vaeseke tõlgendas minu kirja nii, et võib juhtuda, et me ei tulegi enam kunagi tagasi. Ei aidanud ka telefonikõned tuttavatele. Keegi ei osanud koodi dešifreerida. Kõige lähemale jõudis õigele vastusele Billi vend, kes teadis, et tegemist on militaarse ajaühikuga, aga mis täpsemalt peitub 16.00 numbrikombinatsiooni taga, ei osanud ka tema öelda.

Siin metsas olles tuli aga ühel õhtul meile naabrimees Bob külla. Bob on 70-ndates pealtnäha selline keskmine prillide ja vuntsiga ameeriklane. Bob hakkas mulle rääkima oma koerast: „Kati, ma väga sooviksin, et sa saaksid mu koeraga tuttavaks. Aga ma pean sind hoiatama, ta on väga suur – noh nii umbes 85 naela.“ Jõudsin veel vahele torgata kohustusliku „wow“, kui Bob jätkas.

„Vabanda, ma ei mõelnud, et sa ei pruugi teada, mis on naelad. 85 naela on noh umbes nii 38 kilo.“

PAHH! Kust see nüüd tuli?!? Minu ees seisab keskmisest keskmisem lumivalgetes botastes ja nokamütsiga ameeriklane ning konverteerib naelad kilodeks n.ö. puusalt!

Sel õhtul ei olnud see kaugeltki mitte viimane teema, mis mind heas mõttes kulmu kergitama pani. Vot selline pärl on meil siin metsade ja mägede vahel :).

Nüüd aga teile kodune ülesanne. Meil siin lubab lähipäevadel 95 kraadi sooja. Ei tea, kui palju see küll Celsiuse järgi võiks olla ;)?

Uus kodu

Vahepeal on mõni olukord nii absurdne ja ogar, et kõige elutervem oleks sellistes situatsioonides lihtsalt naerda. Tunnistan ausalt, et nüüd, nädal peale Ameerikasse tulemist, suudan seda juba teha.

Oleme siis nüüd terve perega Ameerikas. Mees lastega lahkus varem, mina jäin Eestis kõikvõimalikke otsi kokku tõmbama ja ühinesin perega 2,5 kuud hiljem. Kuigi blogi nimi on Meie Ameerika, siis minu esimene postitus on pigem enesekeskne. Seda mitmel põhjusel. Minu abikaasa naasis peale 20 aastast eemalolekut oma tuttavasse keskkonda ning kultuuriruumi ning minu Eesti-Ameerika segaverelised lapsed on juba ammu tahtnud ka Ameerika elu proovida. Seega nende jaoks ei ole sisseelamine olnud sedavõrd raputav, kui minu jaoks.

Ma ei hakka siin rääkima suurest taaskohtumise rõõmust. Pere on koos ja see on peamine. Küll aga peatuks pikemalt meie uuel ja õnneks ajutisel elukohal.

Peale Ameerikasse jõudmist olime kolm päeva New Yorkis. Nautisime kõrvetavat päikest ja ookeanilaineid. Elu oli lill. Siis aga oli aeg sõita uude koju, kuna lastel oli kool algamas.

Uut elukohta iseloomustavad hästi naabrimees Bobi sõnad: „Kati, kui sa tahad mõnipäev jalutada, siis roni näed selle mäe otsa. Ma võin sulle oma mobiili kaasa anda ja sealt saad helistada igale poole, kuhu vaja.“ Või siis ka nähtus, kus iga mööduv autojuht tõstab tervituseks käe, sest kõik ju ometigi tunnevad kõiki. Või siis üsna rutiinne nähtus, et köögis hommikukohvi juues võib vabalt mõni uudishimulik kits oma nina vastu köögiakent laiaks litsuda. Ma ei saa salata, loodus on siin kaunis – suured mäed ja tihedad metsad ning nende vahel hingematvalt kaunid vaated Delaware´i jõele, aga siiski koht on eestlaste keeles ja meeles täielik karup....e. Ülemäära suurt enesekindlust ei tekitanud ka lähedusse jääv gigantne psühhiaatriahaigla või siis imearmsas naaberlinnas, Milfordis, igal tänanurgal asetsevad mental health kliinikud. Tundub, et turgu on...

Maja, kus hetkel viibime, kuulus minu mehe, Billi, isale. Tänasel päeval Billi vennale, Craigile. Tegemist on metsa-mägimajaga, kus vend ja muu seltskond jahihooajal peatub või siis niisama aegajalt New Yorki mürast puhkamas käivad. Ühesõnaga ei saa selle koha kohta päris öelda, et tegemist oleks õdusa pereelamuga. Kuna siin aastaringselt pole keegi elanud, siis on maja ka korralikult ventileerimata. Õnnetuseks olen üsna lõhnatundlik ning seetõttu on taoline seisnud, kopitanud hais suhteliselt talumatu. Teadsin, et järgmisel päeval läheme poodi toitu varuma ning sellest hetkest küpses plaan lisaks pärani akendele ka lõhnaküünaldega kopitusele vasturünnak anda. See oli see miski mikroskoopiline midagi, mida sain vähemalt sel hetkel muuta ja millele toetuda. Kõik muu tundus minu kontrolli alt väljas olevat.

Taoline, avarast Kadrioru 4-toalisest korterist koopataolisse mägimajja, 180 kraadiline keskkonnavahetus tekitas minus teatava ajuhalvatusetaolise seisundi, kus ükski asjalik mõte ei saanud isegi mitte idaneda, rääkimata kasvust.  Nagu õhk oleks välja lastud. Põhimõtteliselt ainuke soov ja teadmine, mis sel hetkel ajusoppidesse mahtus, oli lõhnaküünlad. Bill liikus ostukäruga poe riiulite vahel suvel omandatud perenaise(mehe) sihipärase professionaalsusega. Mina otsisin silmadega vaid lõhnaküünlaid. Nii, lõpuks ometi! Olemas! Kiire kõrvalepõige. Oo, valik missugune! Võtaks kohe kaks ja võtaks kohe hästi suured, et oleks kohe korralik lõhnalitakas. Lõpuks sai valik tehtud. Kulgesin rahulolevalt kahe umbes liitrise lõhnaküünla purgiga Billi ja ostukäru suunas.

„Me ei saa neid osta! Kui Craig tuleb jahile, siis võib lõhnaküünaldest riietele tekkinud lõhn loomad eemale peletada!“

„....???!!“

See on üks nendest hetkedest, kus aeg kiilub kinni ning igasugune taustamüra on välja lülitatud. Oled vaid sina ja sinu suur tunnetelaviin. Ma isegi ei mäleta, kas ma sel hetkel ütlesin midagi või mitte. Seisin kivistunult, käed kahe pomm-lõhnaküünlaga poolenisti ostukorvi poole sirutatult ja mõtlesin. Mõnikord on asjade sisu kordi suurem, kui nende kest. Nendes kahes õuna-kaneelilõhnalises küünlas oli kogu minu edasise eksisteerimise mõte, need olid minu ainukesed õlekõrred, millele sel hetkel üldse toetuda sain ja me räägime mingitest loomadest ja peletavast lõhnast. Et nagu päriselt? PÄRISELT?!?!

Bill vist luges mind nagu lahtist raamatut, sest järgmisel hetkel oli ta juba oluliselt leplikum: „OK, me saame need osta, aga lepime kokku, et vähemalt JAHI ajal sa neid küünlaid ei põleta.“

Küünlad korvis ning elu mõte taastatud :).