Koolielu

Räägime nüüd natuke ka lastest - Elisabeth 5a, Hans 8a ja William 11a.

Kõik mu lapsed rääkisid juba enne USA-sse kolimist üsna soravalt ingliskeelt. Kuna lapsed olid USA-s kaks ja pool kuud ilma emata, siis eks mul väike hirm oli, kas nende eestikeele oskus liiast pihta ei saa. Tänaseks võin öelda, et poistega ei ole probleeme. Nemad räägivad minuga siiamaani takistusteta emakeeles. Elisabeth, vaeseke, oli aga alguses täiesti sassis. Paar esimest päeva üritas ta minuga rääkida vaid ingliskeeles pikkides lausesse üksikuid eestikeelseid sõnu. Õige pea sain ma aga aru, et selle taga on arvestatav kogus mõttelaiskust ja ka vigurdamist. Mõtlesin välja "karistuse" - iga kord, kui räägid emaga ingliskeeles, teed 5 kükki. Pean tunnistama, et peale mõningast pumpamist taastus eestikeele oskus hämmastava kiirusega. Siiski näen, et just Elisabethil kiilub mõte aegajalt kinni ning õiged sõnad ei tule koheselt meelde. Ma vahepeal mõtlen, et äkki ta kasutab mind ära, sest ma kasutan iga hetke, et temaga pikemaid vestlusi pidada, raamatut lugeda ja laulukesi laulda no ja milline laps ei oleks sellisest tähelepanust rõngas.

USA-s alustasid nad kooliteed Elementary School´is, kus saab õppida kuni 5-nda klassini (k.a.). Koolis on kokku umbes 500 õpilast ning igasugu uuringute ning lapsevanemate tagasiside põhjal on tegemist ühe tugevaima kooliga piirkonnas. Kool kestab 9 - 15.30-ni kõikidel lastel. Tunnid on pikad (1,5h) ning tempo üsna aeglane. Kodutöid on vähe, sest enamik asju saab tunnis tehtud. 

Senised muljed koolist on üdini positiivsed. Ma olin väga üllatunud, kui ühel päeval helistas meile direktriss isiklikult, et anda ülevaade laste käekäigu kohta ja ühtlasi uurida, kas meil on mingeid murekohti. 

Info jagamise kohta kehtib koolis reegel pigem rohkem kui vähem. Õpetajad kirjutavad iga infolehe alla, kui sul on probleeme, tule ja räägi või helista või kirjuta. Kodutööde kohta kehtib reegel, et need ei tohiks lapse jaoks kontimurdvad olla. Kui on, siis tuleks sellest kohe õpetajale märku anda, sest kui hädalisi on palju, saab ta koheselt teha õppemetoodikas muudatusi või siis läheneda konkreetsele lapsele personaalselt. 

Kõige tähtsam märksõna, mis minu arvates eristab USA kooli Eesti koolist on "FUN". Fun algab juba koolimaja uksel, kus personal kooli saabujaid hello buddy`de ja high five´idega tervitavad. Fun kumab läbi õpetajate infokirjades ja suhtumises õpilastesse - "we gonna have fun learning how to...". Õpirõõmu süstitakse ka läbi erinevate mängude. Heade soorituste eest ning eesmärkide täitmise eest (mille laps iseendale seab - nt ühe minuti jooksul lahendada 30 korrutustehet), saab väljateenitud kiitusepiletitega osaleda erinevate lahedate auhindade loosimises. Loosisedeleid saad teenida ka klassis kaasatöötamise eest või ka hea käitumise eest. 

Õpetaja tegi igale lapsele väikse kinkekoti koos armsa kaaskirjaga. Kotis olid mõned tähendusega kommid + muud asjad.

Ka tavaline tähelepanu nõudev ülesanne võib olla fun. Stiilinäide tähelepanule keskenduvast ülesandest:

1. Enne, kui midagi tegema hakkad, loe kõik tähelepanelikult läbi.

2. Kirjuta oma nimi lehe ülemisse paremasse nurka.

....

8. Kirjuta pealkirja taha "yes, yes, yes".

...

15. Kui sa arvad, et oled siiamaani täpselt juhendit täitnud, hõika "I HAVE!"

...

22. Hõika kõva häälega "MA OLEN LIIDER JA MA OLEN JÄRGINUD JUHISEID."

23. Nüüd, kui sa oled kõik hoolikalt läbi lugenud, tee ainult punktid 1 ja 2.

:)

Üldiselt võib öelda, et lastel läheb hästi. Elisabethiga ei ole mingit probleemi, Hans ja William on matemaatikas teistest umbes aastajagu ees. Keelelises mõttes saab William väga hästi hakkama. Hans on aga kujunenud oma järgmisel aastal pensionile suunduva õpetaja jaoks viimaseks tõsiseks väljakutseks. Vaene laps oskab küll ingliskeeles rääkida ja ka konarlikult lugeda, aga kirjakeel on tal isikupärastatud estonglish. Katsuge näiteks dešifreerida järgmist kirjutist.

"I lik miss Nelson bekos she is nis and swet." Või siis sõna "reskiu..."

Selliseid stiilinäiteid on kümneid. Lisaks sellele kirjutab Hans kirjatähti neid omavahel ühendades, nii nagu ta Eesti koolis õppinud on. Ameerikas kirjutatakse aga kõik kirjatähed eraldi ja välja näevad nad justkui trükitud kirjatähed. Vaene õpetaja oli öelnud, et ta ei saa mitte millestki aru, millest Hans küll ei ole lasknud ennast oluliselt kõigutada. Emana võin ma neid isikupärastatud kirjutisi lugedes heldinult awww`tada, aga igal juhul saab ta nüüd kooli poolt kirjutamise ja lugemise tugiõpet, mis toimub tunni ajal, aga eraldi ruumis privaatselt teise õpetajaga. 

Kui nüüd päris lõpus hüpata tagasi päris algusesse ja rääkida natuke veel meie keelelisest arengust või taandarengust, siis siia lõppu üks väike lugu. Hansul oli koolis mitte ülemäära tõsine vahejuhtum ühe teise lapsega, millest ta mulle koolist tulles rääkis. Õhtul enne magamaminekut istusin veel kord Hansuga maha ja ütlesin (ilmselgelt mitte mõeldes, et ma räägin siiski 8-aastasega): "Kui sul peaks veel koolis mõni selline intsident olema, siis tuleb sellest koheselt õpetajale rääkida."

Hans vaatas mulle murelikult otsa ja ütles: "Emme, sinul hakkab ka eesti keel meelest minema."

:)