Inimesega kohe on nii, et ta astub sama reha otsa korduvalt. Sa küll kuuled kõrvus tuttavlikku läheneva rehavarre vihinat, kuid sa ei tee midagi, et kõrvale astuda. Pigem oled garanteeritud litaka ootuses ärevil ja alateadlikult loodad, et ehk seekord ei ole nii valus, kui eelmine kord.
Meile tulid külla Billi koolivennad VMI (Virginia Military Institute) päevilt - John ja teine John, keda tegelikult hüütakse JJ-ks. Paari sõnaga ka VMI-st. VMI enda kasvandike sõnul (korrektsuse huvides märgin, et nad ei pruugi olla objektiivsed) on tegemist prestiižseima militaarkooliga Ameerikas. Kooli lõppedes on meeste ajumaht kahekordistunud ning pingul rinnalihaste all on veresooned tursunud justkui maanteeatlas. Mehed ise on oma kooli ja hariduse üle äärmiselt uhked, märkides selle ametliku e-kirja signatuuris ning ka visiitkaartidel.
Ühesõnaga, hommikul peale laste kooli saatmist, oli meil plaanis Delaware jõele kanuutama minna. JJ oli oma kanuuga kohale sõitnud. Teoreetiliselt mahutas kanuu küll vaid kolm inimest, kuna aga meeste arvates läheks ma kirja napilt 0,5-na, siis oli otsus tehtud - kanuutama! Samale lõigule, kus ma aastaid tagasi enda ja laste turvalisuse pärast tõsiselt muretsenud olin.
 |
| Enne |
Sellest pidi tulema selline päikese-, seltskonna- ja loodusenautlejate retk. Mehed paigutasid kanuule hiiglasliku kahe sangaga cooler kasti, õllesid täis (pildil). Ühesõnaga grill ja tšill üritus. Mina surusin ennast külmakasti ja istumistoru vahele. Ilm oli suurepärane, seltskond mõnus, vaated lummavad - sõitu alga!
Vahepeal lasime voolul ennast lihtsalt kanda, vahepeal kiiremates lõikudes laveerisime ennast salakavalatest kividest mööda ning mehed premeerisid ennast peale iga õnnestunud laveerimist väikse õllega.
Enne kõige keerulisemat lõiku tegime kaldas lõunapausi ning mehed käisid ujumas. Ise põlgasin vee pisut liiga jahedaks. Märkasin Johni ühel hetkel nabani vees mõtlikult kaugusse vaatamas ning kätega mõõdetud edasi-tagasi liigutusi tegemas. Mul oli kange tahtmine talle hõigata, et John, millegi pärast on vesi su ümber värvunud roosaks, kuid kartsin, et äkki olen oma eestlasliku torkava huumoriga liiga teiselt planeedilt. Jätsin ütlemata.
Peale lõuna- ja ujumispausi arutasid strateegid, kuidas oleks kõige mõistlikum sellele kiirevoolulisele ning kividerohkele lõigule läheneda. Otsustasime, et läheneme otse ja keskelt. Ma ei ole kindel, kas vasakult või paremalt lähenemine üleüldse midagi oleks muutnud... Kanuuots sai vaevalt veevoolu sisse sõita, kui kanuu oli HETKEGA vett täis ja me kõik üle parda. Edasise kohta võiks öelda, et see oli selline organiseeritud kaos. Nr 1 - me asusime päästma ASJU. Igaüks krabas, mis kätte juhtus samal ajal võideldes kiire voolu ja kividega. Minule jäi sangapidi näppu hiiglaslik külmakast. John, kes mõnevõrra kriitilises olukorras ei olnud kaotanud huumorimeelt hõikas mulle peanupp vaevalt vee peal ning lösutantugitoolisjaeiviitsiennasteritiliigutada näoga, "Kati, would you pass me a beer please." Ma olin ainuke, kes sel hetkel päästevesti kandis ning vooluga võitlemisest loobusin üsna kiirelt. Ennast stabiliseerida oli praktiliselt võimatu. Nii siis lasingi ennast voolul lihtsalt kanda. Paarsada meetrit looduse mängukanniks olemist, külmakasti taga lohisemist ning paarkümmend sinikat hiljem jõudsin lõpuks rahulikematesse vetesse. Alles siis jõudsin kiire pilgu üle õla visata kaardistamaks olukorda. John oli ennast suutnud stabiliseerida ning hoides kanuuotsast kinni seisis kiirevoolulises jões püsti ning jälgis meie kulgemist kõige kaugemalt. Pisut lähemal ulpis JJ, kes arvatavasti loobus ka mingi hetk vooluga võitlemisest ning hoidis mõla ning paari istumisalust. Kõige lähemal oli Bill, kes asjade päästmisel oli minu arvates teinud selektsiooni - ta oli rinna alla surunud talle arvatavasti endalegi üllatuseks hõljumisvõimelise seljakoti, mõla ning kaenla alla surunud veel kolm päästevesti. Kuna külmakasti järel liuglemine hakkas veenautimist takistama, siis hiivasin ennast kaldasse ning rebisin külmakasti kõrge kivi otsa. Ja alles siis sain ma aru, millega ma olin hakkama saanud. Kurat! Ma päästsin meeste õlled!!! Samal hetkel märkasin kauguses veel ühte istumisalust ja kuna vesi oli selle aja peale juba täiesti nauditavaks muutunud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning ujusin istumisalusele järele. Teel leidsin ka oma ammu mõttes maha kantud plätud. Lõplikult tulin veest välja teistest oluliselt kaugemal ning jäin seetõttu kahjuks ilma ka meeste "I am so over it!" esmamuljetest.
Peale lõuna- ja ujumispausi arutasid strateegid, kuidas oleks kõige mõistlikum sellele kiirevoolulisele ning kividerohkele lõigule läheneda. Otsustasime, et läheneme otse ja keskelt. Ma ei ole kindel, kas vasakult või paremalt lähenemine üleüldse midagi oleks muutnud... Kanuuots sai vaevalt veevoolu sisse sõita, kui kanuu oli HETKEGA vett täis ja me kõik üle parda. Edasise kohta võiks öelda, et see oli selline organiseeritud kaos. Nr 1 - me asusime päästma ASJU. Igaüks krabas, mis kätte juhtus samal ajal võideldes kiire voolu ja kividega. Minule jäi sangapidi näppu hiiglaslik külmakast. John, kes mõnevõrra kriitilises olukorras ei olnud kaotanud huumorimeelt hõikas mulle peanupp vaevalt vee peal ning lösutantugitoolisjaeiviitsiennasteritiliigutada näoga, "Kati, would you pass me a beer please." Ma olin ainuke, kes sel hetkel päästevesti kandis ning vooluga võitlemisest loobusin üsna kiirelt. Ennast stabiliseerida oli praktiliselt võimatu. Nii siis lasingi ennast voolul lihtsalt kanda. Paarsada meetrit looduse mängukanniks olemist, külmakasti taga lohisemist ning paarkümmend sinikat hiljem jõudsin lõpuks rahulikematesse vetesse. Alles siis jõudsin kiire pilgu üle õla visata kaardistamaks olukorda. John oli ennast suutnud stabiliseerida ning hoides kanuuotsast kinni seisis kiirevoolulises jões püsti ning jälgis meie kulgemist kõige kaugemalt. Pisut lähemal ulpis JJ, kes arvatavasti loobus ka mingi hetk vooluga võitlemisest ning hoidis mõla ning paari istumisalust. Kõige lähemal oli Bill, kes asjade päästmisel oli minu arvates teinud selektsiooni - ta oli rinna alla surunud talle arvatavasti endalegi üllatuseks hõljumisvõimelise seljakoti, mõla ning kaenla alla surunud veel kolm päästevesti. Kuna külmakasti järel liuglemine hakkas veenautimist takistama, siis hiivasin ennast kaldasse ning rebisin külmakasti kõrge kivi otsa. Ja alles siis sain ma aru, millega ma olin hakkama saanud. Kurat! Ma päästsin meeste õlled!!! Samal hetkel märkasin kauguses veel ühte istumisalust ja kuna vesi oli selle aja peale juba täiesti nauditavaks muutunud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning ujusin istumisalusele järele. Teel leidsin ka oma ammu mõttes maha kantud plätud. Lõplikult tulin veest välja teistest oluliselt kaugemal ning jäin seetõttu kahjuks ilma ka meeste "I am so over it!" esmamuljetest.
 |
| Pärast |
Kui kõik olid hiljem oma sinikad kokku lugenud ning valu õlledega vaigistanud arvas Bill, et me võiks sama lõigu mõnel ilusal päeval laste ja tuubidega läbi teha. Mõtlesin, et see oleks päris vahva. Samal ajal kostus kõrvus mingi tuttavlik vihin, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Ilmselgelt polnud see midagi olulist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar