Uus kodu 2

Esimeses postituses jäin võlgu pildimaterjali. Milline siis on meie uus, ajutine kodu?

Maaliline Delaware´i jõgi, kus on läbipaistev vesi
ning palju kalastajaid.

Paikneme täpselt New Yorki ja Pennsylvania osariigi piiril. Tegemist on looduskauni kohaga ning vaheldusrikka maastikuga. Kuna ei tahtnud siinset loodust kehvade piltidega solvata, siis tõmbasin mõned pildid netist.

Ümbruskonnas on ka palju kanuutajaid. Suurvee ajal on jõel ka äkilisemaid kohti, kuhu lastega ronida ei tasu. Uskuge mind, olen selle aastaid tagasi iseseisvalt, ilma ametliku giidita ja kaheaastase jõmpsikaga läbi teinud. Hea, et terveks jäime.

Toona jälgis vanaisa meie suht juhtimatut kärestikulist kulgemist murelikult kaldalt. Lõpuks õnnestus meil rahulimumas vees sõiduvahend kaldasse laveerida ja vanaisa võttis meid kiirelt auto peale. Paraku rikkus ta selle käigus ameeriklaste üht pühamat reeglit – Private Property. Ta oli sõitnud kellegi eramaa peale, millest maaomanik tõsiselt häiritud oli ja saatis meile politsei sappa. Teed on siin aga na käänulised ja mitmete mahakeeramistega ... ehk sedapuhku pääsesime. 

Ümbruskonnas on ka palju metsloomi, kes inimeste kohaloluga on juba sedavõrd harjunud, et elame siin kõik koos nagu üks sõbralik kommuun. Kõige tihedamalt ennast näitavad isendid on oravad, tänupühade ootel metskalkunid (vabandage mu võllanali!), hirved ja paraku ka karud. Viimati mainituga vaatasime mõned päevad tagasi tõtt. Paraku mitte turvaliselt autoistmelt ega ka toast. Käisime terve perega naabrite basseinis ujumas ning tagasiteel koju seisis suur must kaisukas meist umbes 50 meetri kaugusel täpselt keset teed. No ei olnud tore...no ei olnud. Lastele kordasin üsna haledalt väljakukkunud näilise rahulikkusega, endal häälepaelad viimseni pingul „Liigume raaaahulikult edasi, raaaaahulikult... kohe oleme kodus.“ Karu viskas veel pilgu üle õla ja lonkis tuimalt metsa.

Ma tean, te ei pruugi uskuda, sest mul ei ole tõestavat pildimaterjali. Sellistes olukordades ei saa seda ka kunagi olema, sest esmatähtis on siiski ellu jääda.  Olen tihtipeale mõelnud, kuidas inimestel on mingis kriisisituatsioonis esimeseks reaktsiooniks – salvesta ja jaga! Olgu see siis lennuki hädamaandumine või terrorirünnak või mingi muu olukord, kus võiksid eelkõige päästa kiired jalad või nutikus. Tundub, et meie esmased instinktid kriisiolukorras on ajas muutunud. Kui tossu täis hädamaandunud lennukis on kellelgi veel aega paanilist sagimist filmida, et saaks kasvõi postuumselt teistele näidata, et näete, need olid minu elu viimased minutid, siis on miski ikka väga nihkes.

Vaade elutoa aknast "tagaaeda".

Majast ka siis mõned pildid. Nagu varasemalt mainitud, siis on tegemist jahimajaga ja sisekujundus on ka ses mõttes.... stiilipuhas.  Maja on äärmiselt privaatne, kuna seda ümbritseb lehtpuu mets. 

Arhitekti lähteülesandeks on olnud luua ümbruskonda sulanduv kamuflaaž maja, mida naljalt tee pealt ei märka. Privaatsus on siin saavutanud uue taseme, sest lisaks sellele, et keegi naljalt aknast sisse ei näe, ei näe keegi naljalt ka aknast välja. Aknapindu pole siin ülemäära heldelt eraldatud. Ühesõnaga privaatne koobas. 

"Eesaed"

Privaatsusega on kohalikel üldse mingi eriline suhe. Mõned majapidamised on tegelenud maastikukujundusega – on raiunud maja ümbert puud, tekitanud kivisele pinnasele ilusa muruvaiba, lasknud valgusel ja õhul tuppa tulla.... jaaaaa siis istutanud akna taha täpselt akna kõrguse ja laiuse põõsa.

Maja südameks on elutuba, mis oma seinaaksessuaaride tõttu on kahtlemata üks testosteroonirikkamaid elutubasid, kus mul on olnud au viibida. 

Samas, ma ei tea, kas mind on tabanud see sündroom, kus vangistatav kiindub aja jooksul oma vangistajasse (kuidas seda sündroomi nimetatakse?), aga ma olen hakanud seda elamist tolereerima. Kiindumuseni on siiski valgusaastate kaugune tee, aga eks sellisel looduslapselikul elustiilil ole kindlasti ka omad võlud.

Seniks aga unistan, et ühel päeval on meil valgusküllane briti maamaja stiilis suurte akende ja lopsakate lillemustritega kujundatud elamine. Tibusammudega liigume sinnapoole. Seniks aga leiame positiivset meie mowglilikus elustiilis või siis leebes kliimas. Mul on näiteks õnnestunud septembriks lõpuks ometi terve inimese jume saavutada :).