reede, 2. september 2016

Uus kodu

Vahepeal on mõni olukord nii absurdne ja ogar, et kõige elutervem oleks sellistes situatsioonides lihtsalt naerda. Tunnistan ausalt, et nüüd, nädal peale Ameerikasse tulemist, suudan seda juba teha.

Oleme siis nüüd terve perega Ameerikas. Mees lastega lahkus varem, mina jäin Eestis kõikvõimalikke otsi kokku tõmbama ja ühinesin perega 2,5 kuud hiljem. Kuigi blogi nimi on Meie Ameerika, siis minu esimene postitus on pigem enesekeskne. Seda mitmel põhjusel. Minu abikaasa naasis peale 20 aastast eemalolekut oma tuttavasse keskkonda ning kultuuriruumi ning minu Eesti-Ameerika segaverelised lapsed on juba ammu tahtnud ka Ameerika elu proovida. Seega nende jaoks ei ole sisseelamine olnud sedavõrd raputav, kui minu jaoks.

Ma ei hakka siin rääkima suurest taaskohtumise rõõmust. Pere on koos ja see on peamine. Küll aga peatuks pikemalt meie uuel ja õnneks ajutisel elukohal.

Peale Ameerikasse jõudmist olime kolm päeva New Yorkis. Nautisime kõrvetavat päikest ja ookeanilaineid. Elu oli lill. Siis aga oli aeg sõita uude koju, kuna lastel oli kool algamas.

Uut elukohta iseloomustavad hästi naabrimees Bobi sõnad: „Kati, kui sa tahad mõnipäev jalutada, siis roni näed selle mäe otsa. Ma võin sulle oma mobiili kaasa anda ja sealt saad helistada igale poole, kuhu vaja.“ Või siis ka nähtus, kus iga mööduv autojuht tõstab tervituseks käe, sest kõik ju ometigi tunnevad kõiki. Või siis üsna rutiinne nähtus, et köögis hommikukohvi juues võib vabalt mõni uudishimulik kits oma nina vastu köögiakent laiaks litsuda. Ma ei saa salata, loodus on siin kaunis – suured mäed ja tihedad metsad ning nende vahel hingematvalt kaunid vaated Delaware´i jõele, aga siiski koht on eestlaste keeles ja meeles täielik karup....e. Ülemäära suurt enesekindlust ei tekitanud ka lähedusse jääv gigantne psühhiaatriahaigla või siis imearmsas naaberlinnas, Milfordis, igal tänanurgal asetsevad mental health kliinikud. Tundub, et turgu on...

Maja, kus hetkel viibime, kuulus minu mehe, Billi, isale. Tänasel päeval Billi vennale, Craigile. Tegemist on metsa-mägimajaga, kus vend ja muu seltskond jahihooajal peatub või siis niisama aegajalt New Yorki mürast puhkamas käivad. Ühesõnaga ei saa selle koha kohta päris öelda, et tegemist oleks õdusa pereelamuga. Kuna siin aastaringselt pole keegi elanud, siis on maja ka korralikult ventileerimata. Õnnetuseks olen üsna lõhnatundlik ning seetõttu on taoline seisnud, kopitanud hais suhteliselt talumatu. Teadsin, et järgmisel päeval läheme poodi toitu varuma ning sellest hetkest küpses plaan lisaks pärani akendele ka lõhnaküünaldega kopitusele vasturünnak anda. See oli see miski mikroskoopiline midagi, mida sain vähemalt sel hetkel muuta ja millele toetuda. Kõik muu tundus minu kontrolli alt väljas olevat.

Taoline, avarast Kadrioru 4-toalisest korterist koopataolisse mägimajja, 180 kraadiline keskkonnavahetus tekitas minus teatava ajuhalvatusetaolise seisundi, kus ükski asjalik mõte ei saanud isegi mitte idaneda, rääkimata kasvust.  Nagu õhk oleks välja lastud. Põhimõtteliselt ainuke soov ja teadmine, mis sel hetkel ajusoppidesse mahtus, oli lõhnaküünlad. Bill liikus ostukäruga poe riiulite vahel suvel omandatud perenaise(mehe) sihipärase professionaalsusega. Mina otsisin silmadega vaid lõhnaküünlaid. Nii, lõpuks ometi! Olemas! Kiire kõrvalepõige. Oo, valik missugune! Võtaks kohe kaks ja võtaks kohe hästi suured, et oleks kohe korralik lõhnalitakas. Lõpuks sai valik tehtud. Kulgesin rahulolevalt kahe umbes liitrise lõhnaküünla purgiga Billi ja ostukäru suunas.

„Me ei saa neid osta! Kui Craig tuleb jahile, siis võib lõhnaküünaldest riietele tekkinud lõhn loomad eemale peletada!“

„....???!!“

See on üks nendest hetkedest, kus aeg kiilub kinni ning igasugune taustamüra on välja lülitatud. Oled vaid sina ja sinu suur tunnetelaviin. Ma isegi ei mäleta, kas ma sel hetkel ütlesin midagi või mitte. Seisin kivistunult, käed kahe pomm-lõhnaküünlaga poolenisti ostukorvi poole sirutatult ja mõtlesin. Mõnikord on asjade sisu kordi suurem, kui nende kest. Nendes kahes õuna-kaneelilõhnalises küünlas oli kogu minu edasise eksisteerimise mõte, need olid minu ainukesed õlekõrred, millele sel hetkel üldse toetuda sain ja me räägime mingitest loomadest ja peletavast lõhnast. Et nagu päriselt? PÄRISELT?!?!

Bill vist luges mind nagu lahtist raamatut, sest järgmisel hetkel oli ta juba oluliselt leplikum: „OK, me saame need osta, aga lepime kokku, et vähemalt JAHI ajal sa neid küünlaid ei põleta.“

Küünlad korvis ning elu mõte taastatud :).

4 kommentaari:

  1. põnev. bookmarking :D

    tegelt.. julm vahetus.. ei suuda endast läbigi seda lasta... keeping my fingers for u!

    VastaKustuta
  2. Ohsaa, see kogemus vist raputavam, kui oskasid aimata. Samas, hea huumorimeel ja "südamelt ära" rubriik mingi aeg aitavad:)
    Lugeda tôesti ûlinaljakas:):) Hästi paned:):)!
    Mul ka heade soovidega koos näpud krônksus sinu jaoks!:) Annika

    VastaKustuta
  3. Katikene, pea vastu.
    Tiit, Kaja, Eerik, Evelin ja väike Albert

    VastaKustuta
  4. Kas sa kuusekäbisid proovisid põletada:) lihale jätsid nad küll unustamatu maitse:)))
    aga ole tugev, kleebi oma nina alla mingi lõhnastatud plaaster!

    VastaKustuta