Värvidemäng

Juba paar viimast nädalat olen üritanud peeglit vältida. Ilmselgelt vajas minu soeng professionaalset sekkumist, kuid olin otsust pidevalt edasi lükanud. Väljakasvanud juuste ja kulunud värviga on paraku sama lugu, nagu hambavaluga. Iseenesest see ei parane.

Ma arvan, et enamikel naisterahvastel on välja kujunenud oma isiklik juuksur, kes tunneb kõiki sinu kiikse ja eelistusi ning oskab kombata sinu avatust muutusteks ning üleüldse tunneb sind läbi ja läbi. Juuksed on ühe naisterahva jaoks sedavõrd isiklik teema, et nendega naljalt ei mängita. Vähemalt mitte siis, kui sul ei ole oma juuksuri puhul 100%-list usaldust. Olin üsna kimbatuses. Kuidas ma leian endale siin uue usaldusväärse ihujuuksuri? Ma ju võin googeldada ja leida portsu juuksurisalonge, aga millist neist usaldada? Bill uuris natuke maad. Siin on üks kohalik naisterahvas, kes töötab naaberlinna salongis küünetehnikuna ja soovitas väga sealset „noort ja andekat“ juuksurit, Jessicat. Tore, noori ja andekaid toetan mina meeleldi.

Vahepeal saime kutse novembri alguses toimuvale viisakamale kleidi ja kontsa üritusele (lõpuks ometi!). Bill otsustas mind üllatada ja tellis mulle netist ühe imeilusa helesinise kleidi. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kleit tuleb teatud paketiga. Ühel õhtul peale õhtusööki alustas Bill ääri veeri juttu (olles eelnevalt hoolitsenud selle eest, et ma oleks vähemalt klaasi veini ära joonud): „Tead, ma mõtlesin, et selle kleidiga sobiks imeliselt blondid juuksed... Mis oleks, kui sa laseks ennast blondeerida...“

Ma olen blond olnud täpselt üks kord elus ja see oli 100 aastat tagasi. Tookordne blondi-ajajärk lõppes tõdemusega, et see, kes on brünetiks sündinud võiks selleks ka jääda ning erinevad värvikatsetused võiksid piirneda  pruuni-punase variantsioonidega. Seetõttu mõistate, miks Billi ettepanek ei olnud isegi mitte kaalumist väärt. Aga ta ei jätnud jonni ja ma lõpuks leebusin. Mis siin salata, kui lõppetulemus on ikka täitsa mööda, saab kasvõi järgmisel päeval uuesti juuksurisse minna ja vana toon taastada. Seega riski nagu väga polekski.

Autosse istudes ja juuksurisse minnes valdas mind suur ärevus nagu üliõpilasel, kel on eksami edukaks sooritamiseks täpselt üks päev puudu jäänud. Teel olid aga imelised vaated mägedele, mis õnneks rahustasid pisut.

Enne

Jõudsime kohale. Koht oli selline... lihtne, väga lihtne. Ei mingeid „Läbis edukalt täiendkoolituse“ diplomeid ega ka naisteajakirjade hunnikuid. Auravast kohvist rääkimata. 

„Praegu on veel võimalus põgeneda“, mõtlesin endamisi, "kuid oleks äärmiselt primitiivne otsustada sisu üle selle kesta järgi. Seega jään." 

Siis tuli Jessica, varastes kolmekümnendates ümarate vormidega naine. Esimesena torkas silma roosa-lillatriibuline juuksepahmakas, seejärel kulmuneet ning peale „hello, how are you“  tuvastasin ka kaks puuduvat hammast.

„Mis oleks, kui ütleks, et ma tahaks lihtsalt pesta ja föönitada...?“, mõtlesin endamisi. Minu mõtiskluste ajal oli jõudnud aga Bill suu lahti teha ning käis arutelu minu soovitud värvitooni üle.

Jessica: „Kas teen kergelt heledamaks või soovite dramaatilist blondi?“

Bill: „Pigem dramaatilist blondi.“

Seisin nende kõrval nagu väike laps, kes on veel liiga noor, et oma arvamust avaldada.

Mina: „Ma sooviks näha, milline see dramaatiline blond täpsemalt välja näeb.“

Jessica: „Oi, meil kahjuks ei ole näidiseraamatuid, aga see on üsna hele, aga mitte lumivalge.“

No mis seal ikka. Lase ennast lõdvaks. Kõik läheb hästi ja kui ka ei lähe, on see parandatav. Töö ajal kädistab Jessica, kuidas talle õudsalt meeldivad erinevad funky toonid ja ta vahetab neid tihti. Ta on olnud roosa, roheline, oranž jne. „OK“, mõtlen endamisi, „oma juustega võid teha mida iganes ja see võib sinu puhul väga äge olla, aga don´t mess with my hair“!

Tund hiljem, kui Jessica on peale pleegitamist mulle teise värvikihi pähe pannud, näitab ta mulle pea tühja värvikaussi. „Näed, ma lisasin siia värvi sisse natuke oranži ja punast, mitte palju, aga natuke. Nii on huvitavam.“

„Oh aeg!!!“, karjun mõttes ja üritan ennast kohe ka rahustada. Ikkagi Halloween või nii, las ta siis olla. Et säästa teist jalga ämbrisse sattumast, ütlesin igaks juhuks ennetavalt, et lõigaku hästi vähe, mida ta ka tegi. Naksas mõned korrad eest ja tagant ja valmis. Föönitamisel mõtlesin, et äkki pakuks oma abi... Teenustasu oli minu elu üks odavamaid.

Salongist lahkudes näitas Bill üles oma jäägitut vaimustust. Ilmselgelt tema enda meelerahu huvides ei saanud ta vastupidiselt reageerida.

Jäin huviga ootama, millal lapsed koolist tulevad ja mida nemad asjast arvavad. Nende reaktsioon on kahtlemata kõige siiram ja vahetum. Kui lapsed olid oma esimesest hämmastusest üle saanud, pääsesid ka nende keelepaelad valla. Elisabeth keksis ringi ja karjus käsi plaksutades „uus emme, uus emme.“ Hans ei saanudki oma hämmastusest üle ja uuris KUIDAS sa seda tegid? William oli tõsiselt vaimustudes ja teatas, et ma olen vähemalt 10 aastat noorem. William, kes on muidu kõndiv diplomaatiaõpik, pani seekord paralleelide tõmbamisega aga natuke mööda: „Tead, emme, praegu on see väga võõras. Sinu enda ja teiste jaoks ka. Aga võtame näiteks selle metsamaja, kus me elame. Ma alguses mõtlesin, et mingi imelik, vana maja, imelikus kohas, aga nädal hiljem oli see juba täitsa OK, normaalne noh!“ 

....

Nägin, et miski jäi teda ikka vaevama. Peale mõningast kimbatust otsustas ta siiski suu avada: „Emme, ühest asjast ei saa ma aru. Sa ütlesid, et see oli issi mõte, aga KUIDAS SINA KÜLL SELLEGA NÕUSTUSID?!?“

Ma kahjuks ei osanud sellele küsimusele vastata.

Mida ma sellest kõigest õppisin:

1. Roosade juustega juuksur leiab raudselt võimaluse sinu peal oma kiiksude väljaelamiseks.
2. Mõiste „noor ja andekas“ on subjektiivne.
3. Naisterahva võrdlemine vana, imeliku majaga on täiesti OK, kuniks võrdlejaks on sinu enda laps.
4. Kingitud kleit ei pruugi olla lihtsalt kleit.
5. Sügisene värvidemäng on siin imeline.

Pärast

Head Eesti asjad

Paar päeva tagasi sain e-kirja Finnairilt. Teemaks „Your journey to Tallinn Oct 12, 2016“. Kui jaanipäeva eel ostsin piletid New Yorki, võtsin ka tagasisõidupileti. Edasi-tagasi pilet maksis praktiliselt sama palju, kui üks ots. Mulle meeldis teadmine, et kui korterimüügi või mingi muu teema pärast peaks tekkima vajadus Eestisse tulla, on see variant vähemalt võimalik. Või ka siis, kui ma lihtsalt väga tahan tulla... Loomulikult oleks ma tahtnud tulla, kuid otseselt vajadust ei olnud ning ka teisi aspekte kaaludes, oleks see olnud ebamõistlik käik. Küll aga pani see kiri postkastis mind tõsisemalt mõtlema asjade üle, mida ma igatsen.

Ma ei hakka üldse rääkima sellest, et igatsen oma pere ja sõpru. Õnneks on olemas Skype ja Facebook, mis vahemaad tuntavalt vähendavad. Küll aga on tõesti rida asju või nähtuseid või sündmuseid, millistele Ameerikas ei ole ma suutnud sobivat alternatiivi leida.

Paar nädalat tagasi olime teel New Yorki ämma juurde. Judy juurde jõudes märkasin tema köögikapil kahte pakki Eesti päritolu leiba. Panin selle nägemuse hilise õhtutunni süüks, kui Judy vahele lõikas, et Billi sõber, Raik, oli just mõni aeg tagasi siit läbi käinud ja need leivad toonud. Raik on Eesti-Austraalia päritolu mees, kes oli parasjagu USA-t väisamas. Raiki täpsed sõnad pakki üle andes „ma arvan, et Kati on selleks valmis“.  Ma arvasin, et musta leiva järele õhkamine on klišee, aga pagan võtaks, ei ole! Ameerikas, kus on justkui kõike saada ja rohkemgi veel, ei ole võimalik poelettidelt leida harjumuspärast rukkileiba. Hiljuti leidsime toidupoe pagariosakonnast rukkileiva taolise asja, mis on enam-vähem, aga õiget eestlast ikka ära ei peta.

Suure rasvumisprobleemi tõttu on Ameerikas enamik piimatooteid rasvavabad või siis oluliselt vähendatud rasvasisaldusega. Mu vaesed hambaork-kehakujuga lapsed, kes mitte kuidagi kaalus juurde ei võta, õhkavad mõnusalt kooreste Eesti jogurtite järele.  Hea meelega ostaks, aga vot ei ole! Ja samas on see ka pisut ärritav, sest ilmselgelt ei ole süü end liikumisvõimetuks õginud inimeste puhul kerge rasvasisaldusega jogurtis või jäätises või piimas, vaid pigem üleüldises toidukultuuris (kultuurituses?) ning olematus liikumises. Ameeriklaste kiituseks pean siiski ütlema, et paljud jogurtid on vähendatud suhkrusisaldusega, mis tähendab tõesti seda, et suhkrut on lihtsalt vähem ning seda ei ole asendatud kahtlase aspartaamiga.

Vana Tallinna jäätis... Absoluutselt asendamatu maitse! Eesti jäätiste pärl. Balbiino, palun hakake seda Ameerikasse eksportima. Paluuun!

Igatsus Kalevi šokolaadi järele võib vahepeal isegi natuke hulluks ajada. Ameerikas on ju šokolaade küll (samas võiks öelda, et šokolaadi valik on kehvem kui mõnes keskmise suurusega Selveris), aga eestlastena, öelge ausalt, kas teid rahuldab Laima šokolaad? Nö oma šokolaadi eelistamisel on üks aspekt kindlasti hea ja tuttav maitse. Teine aspekt, mis on võibolla isegi olulisem, on emotsioonid, mis sellega seostuvad.

Meie Kadrioru kodus oli köögikapis kommide ja šokolaadide tarbeks kindel karp. Kuigi me püüdsime magusatarbimist piirata, siis juhtus ikkagi, et eelmisel päeval ostetud Suure Tõllu šokolaadist oli järgmise päeva õhtuks alles üks riba. Minu kurjustamise peale sain vastuseks, et mina ausalt võtsin ainult paar tükki, aga kuna sõber X oli külas, siis ma ju ei saa nii ebaviisakas olla, et talle ei paku. No ja siis tuli veel sõber Y ja Z ka külla ja siis ma pidin neile ka pakkuma.

Teate, kus ma hakkasin peale taolisi korduvaid intsidente oma lemmik šokolaadi hoidma? Pesusahtlis! See oli nii kindel koht, kuhu tõesi ükski tarkpea ei taibanud vaadata. Ja nüüd me jõuamegi emotsioonideni. Kui mul praegu oleks siin tahvel Suure Tõllu šokolaadi, siis eelkõige oleks see tükike mälestust neist hetkedest, kus vaiksetel õhtutundidel sõin segamatult salamisi oma lemmikšokolaadi, mõnutasin kamina ees ning vaatasin mõnd täiesti mõtetut naistekat või lugesin raamatut.

Jõulude ajal näeme teles ilusaid pisarakiskumise reklaame. Need minu puhul ei töötanud, sest vaatasin neid pigem analüütiliselt. Kui ma aga praegu näeks Kalevi reklaami lumisest maamajast, õnnelikust, ühtehoidvast perekonnast ning taustaks hingekeeli paitav muusika, siis ma vist lahistaks nutta nagu väike laps :). Justnimelt nende Minu Hetkede, Minu Keskkonna, Minu Maitseelamuste ja Minu Mälestuste pärast.  

Kohutavalt igatsen Eesti väiksust ja hubasust. Kogu eluks vajalik – kool, lasteaed, pood, meelelahutuskeskused, kohvikud, aga ka pere ja sõbrad – on Eestis tihtipeale kas jalutustee või väikse autosõidu kaugusel. Ameerika vahemaad, sõltumata sellest, kas elad perifeerias (nagu meie) või mõnes suuremas linnas, tapavad igasuguse spontaanse tegutsemise – spontaanne külaskäik, viimasel minutil kinno jooksmine, „Tsau, mis teed? Saaks poole tunni pärast X kohvikus kokku“ kõned sõbralt. See on kingitus! Ameerikas ei ole paljudel juhtudel inimestel isegi aega, et kusagil käia, sest ainuüksi tööle-koju kulgemine võib võtta 3 tundi sinu päevast. Absurdne!

Igatsen veel enda ümber naiselikku esteetilist ilu ja elamusi. Viimasel ajal olen viibinud üsna maskuliinses seltskonnas. Billi vend on pikemalt siin olnud, sest jahihooaeg on alanud. Ja siis ta käib jahil ja käib jahil ja käib jahil... Ja siis tuleb naabrimees õhtul siia, et kuulata lugusid, kuidas mehed käisid jahil ja käisid jahil ja käisid jahil. Ja siis ma tahan külmkapi sahtlisse toitu panna, kus on mingi väike pudel (sojakaste?). Ja siis satub Bill mulle peale ning karjatab, et sinna sahtlisse ei tohi toitu panna, sest seal pudelis on ... vabandage väga... põdra piss, mis on „kohutavalt kallis kraam“ ning väidetavalt oluline komponent jahi õnnestumiseks. Ja siis kõige selle taustal tahakski panna kontsad jalga ja kleidi selga ning minna esteetiliselt kaunisse kohvikusse ja süüa esteetiliselt serveeritud toitu, juua väga head veini, minna kontserdile ning saada sellest kõigest mõnus elamus ja olla lihtsalt naine.

Kõik eelnev pole sugugi mitte nutulaul. Ma ju ei stressa, vaid siinolek on jätkuvalt pigem pöörane seiklus. Tasakaalu mõttes peaksin järgmine kord kirjutama asjadest, mida igatseksin siis, kui oleksin tagasi Eestis. Neid jagub ja need ei oleks mitte asjad, vaid peaasjalikult silmiavavad kogemused, millega siinne ühiskond on mind positiivselt üllatanud.     

Canoe Expedition

It is human nature to make the same mistakes over again. Of course you hear a small voice in your mind warning you against, but somehow, you go ahead anyway. Hope springs eternal that this time, it will turn out better than the last.

We had a visit from two of Bill’s roommates from his VMI (Virginia Military Institute) days – John and another John, who is usually called JJ. A couple of words about VMI. According to VMI men (and I note for the record, that they are not necessarily objective) it is the most prestigious military school in America. Graduates come away with their brain capacity doubled and a muscular physique that makes the veins on their chest look like a road map. The men are proud of their school and the education they received, often marking it on their business cards and etc. 

The morning after their arrival, and after sending the kids off to school for the day, we planned a short canoe expedition on the nearby Upper Delaware River. JJ brought his own canoe. Technically the canoe is built for 3 adults, but the men all agreed that I could only count as ½, so close enough – onwards! This is the same stretch of this river, where some years ago I was in real fear for my children’s and my own safety.

Before

The scene was set for a sunny and social adventure surrounded by beautiful nature. The men loaded the canoe with a giant two-doored cooler filled with beer. All the ingredients for casual enjoyment were present. I found a cozy spot between the cooler and one of the seats. The weather was spectacular, spirits were high, the scenery was stunning – and away we went!

Some parts of the river were very calm, in others there were modest rapids which required some piloting skill to avoid winding up on the rocks or worse possibly overturning the canoe. After each successful passing of a treacherous stretch the men rewarded themselves with a cold beer. 

Before reaching the most challenging rapids of the day, we pulled over on the bank for a lunch break and the men took a little swim. Personally I found the water a bit too chilly. I noticed at one point that John was standing in the water up to his waist and hesitating to go any further. I had the urge to shout out to him, “Hey John, the water around you is turning pink!”. I was afraid that my cheeky Estonian humor might not be fully appreciated. Perhaps even seeming like something from another planet. So I kept my mouth shut.

After our lunch and swimming break it was time to plan a strategy to get through the white water. We decided to go straight down the center. I cannot say, if going more to the right or the left would have made any difference to what came next… The front of the canoe steered right between two large stones, and in an instant the canoe filled with water and we were all thrown out. The scene can be best described as organized chaos. Our first priority was to save the things being carried away in the current. Everyone grabbed for whatever was nearby, at the same time fighting the swift current and the stones. I grabbed on to the giant cooler box and hung on for dear life.

John, who in the critical moment had not lost his sense of humor, called out to me in a very calm and casual tone “Kati, would you pass me a beer please?”. I was the only one who was wearing my life preserver and gave up struggling against the current rather quickly. Resistance was practically impossible. I just let the current carry me. After a couple of hundred bruising meters being at the mercy of nature, I finally reached calmer waters, still hanging on to the cooler. Only then was I able to cast a glance over my shoulder to notice what was happening with the others. John had managed to find a stable footing and was standing in the fast water holding the canoe by one end. He was by far the farthest away.

A bit closer appeared JJ, who presumably also gave up fighting the current and was holding a couple of seat cushions. Closest was Bill, who in my opinion was very selective about the things he saved – he was floating on his backpack, holding the two oars as well as the remaining 3 life preservers. At this point I decided to haul the cooler up onto a large stone on the bank. It was only then that I realized what I had done. Damn! All I saved was the men’s beer!!! At the same moment I noticed a loose seat cushion floating in the distance, and as the water felt suddenly very comfortable and refreshing, I swam after it. Along the way I found my lost flip flops floating in the current, which I had totally forgotten about. Finally I came ashore considerably further down the river than all the others and waited there for the men to catch up. Unfortunately because I was farther away I did not get to see the men’s initial “I am so over it” cool attitude when they emerged from the water.

After

Once everyone had counted their bruises and soothed their pain with beer, Bill suggested that maybe one day soon we should bring the kids down the river on tubes. I thought it would actually be pretty cool. At the same time I heard a familiar little voice in my head, but I did not pay much attention. I guess it was nothing important.  

Kuidas ma sünnitasin koletise.

Kell on 7. Äratus. Vean ennast kööki, et lastele hommikusöök valmistada. Süütan lambi ja lõhnaküünla. Paar päeva tagasi tegin kaerahelbe küpsiseid. Näen, et küpsisekarbil pole kaan korralikult peal. Hakkan seda sättima ja kangestun... eile oli siin veel üks küpsis. Täna on sellest alles jäänud pool ning karbipõhi mustab.

„BILLLLLLL!!!!!“

„Mis toimub?!?“

„Meil on hiired!!!!!!!!!!!“

Bill on nagu vana rahu ise. „Hmm, kui sa õhtul söögi laokile jätad, võivad loomulikult hiired majja tulla. See on ju metsamaja! Ja mida sa paanitsed! Endal on sul ju lähikokkupuude hiirtega vägagi olemas.“

Tõepoolest, kui kunagi lapsena maal lakas magasin, jooksis hiir mul üle näo. Võimalik, et sellest intsidendist saigi kõik alguse. Olgu öeldud, et ma võin täiesti külma kõhuga suhtuda ämblikesse, ussidesse, konnadesse, herilastesse ja muudesse tavapäraselt foobiaid tekitavatesse elukatesse, aga hiiri ma vihkan ning nende eksistentsile eluruumides ei ole mitte ühtegi pehmendavat asjaolu. Punkt!

Bill lubas järgmiseks ööks lõksud üles panna.

Järgmine hommik. Bill ärkab minust varem ning naaseb mõne minuti pärast magamistuppa.

„Eee, et ära sa veel voodist välja tule... ja ma panen magamistoa ukse ka kinni... eee, et paar laipa vaja koristada...“

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Praegu on ju ilmad suvised. Mis siis veel saab, kui talv tuleb. Voodis õudusest kägaras olles töötasin oma peas eesseisvate talvehommikute strateegia läbi. Kõigepealt peab ärkama Bill ja kontrollima, kas õhk on puhas. Seejärel tõusen mina ja lähen igaks juhuks jalgu trampides (et võimalikud majja jäänud isendid minema hirmutada) kööki, tõmban kummikindad küünarnukkideni kätte ja igaks juhuks desinfitseerin kõik lauad ja töötasapinnad. Vastik, vastik, vastik!

Kõikidel järgnevatel hommikutel on olnud lõksud tühjad. Vähemalt nii väidab mulle Bill, aga ma ei ole kindel, kas ma saan teda usaldada, sest ma ju EI TEA, mida ta hommikuti teeb, enne kui mina üles ärkan. Ei, minu usaldus seisab vabisevatel jalgadel...

Nädalavahetusel olime aga ämmal külas. Ameerikas on väga tavaline maja keldrikorrus hubasteks eluruumideks ehitada. Nii ka Judy juures ja meie Billiga magasime justnimelt keldrikorrusel. Ja siis, ma ei tea isegi miks, küsisin peale mõnusat õhtusööki ja paari klaasi veini Judylt, ega tema keldrisse hiired ei trügi.

Mu ilus, habras ämm on rakutuumani linnainimene ning ka kärbes elutoas oleks tema jaoks vastikusvõdinaid tekitav nähtus.

„Ei, ei ole. Vähemalt ma ei ole kunagi märganud. Issand, kas sa märkasid midagi?!?!?!“

Seejärel tegin vea nr 2.

„Ei, mitte sinu juures, aga meil metsamajas on kahjuks hiired.“

Sel hetkel sain aru, et ma olin sünnitanud koletise. Ma nägin, kuidas Judyl pulss silmnähtavalt tõusis, silmad muutsid ebainimlikult värvi ning aeglaselt ning plahvatusvalmilt tõmbas ta kopsud õhku täis, et siis Billi suunas tulistada.

„Bill, sa pead sellega tegelema!“

Bill siis seletas, et ta juba tegeles ja lõksud on üleval ja tegelikult peale ühe korra ei ole meil hiiri rohkem olnudki.

Judy tõmbas läbi pingul ninasõõrmete järgmise kopsutäie plahvatusohtlikku hapnikku.

„Sellest ei piisa! Sa pead augud üles otsima, kust nad üldse sisse tulevad!“

Bill seletab jälle rahulikult, et kui Craig jahile tuleb, siis eks nad vaatavad torude juures võimalikud augud üle, aga et kui hiir ikka väga tahab, siis ta leiab koha, kust sisse pääseda.

Oo, ei! Viga, viga, viga! Õige vastus oleks olnud, jah ema, ma turvan maja vundamendi, vaatan üle maja torustiku ning isoleerin võimalikud sisenemiskohad hiirekindlalt ning tegelikult oleks ma kõige selle peale pidanud mõtlema ja ka tegutsema juba enne, kui oma naise ja lapsed siia tõin. Aga ma luban, et ma tegelen sellega koheselt, kui tagasi metsa läheme.

Seda vastust aga ei tulnud. Judy laksas vasakult ja paremalt. Mul hakkas vahepeal Billist isegi kahju. Te kindlasti ise ka teate, et oma vanematele ei tasu alati kõigest rääkida, sest pärast sa ei jõua pidevalt aru anda, kas probleemi käsitlemise osas on vahepeal midagi muutunud või ei. Nii teadsin ka mina, et alates homsest päevast peab Bill igapäevaselt Judyle raporteerima, kas ta on hiirte tõrjumise osas midagi ette võtnud või ei ja kuigi ma olin Judyga suuresti nõus, siis tundsin ennast siiski pisut süüdi.

„Sa pead kutsuma terminaatorid!!!“ oli Judy seni tugevaim verbaalne plahvatus, millele oleks pidanud järgnema maavärinad ning ulatuslikud maalihked.

Ma pean tunnistama, et sõna „terminaator“ (terminator) kõlab antud kontekstis palju võimsamalt kui ninnu-nännu „kahjuritõrje“. Siin otsustasin, et on minu kord sekkuda. Arvasin, et sel juhul peaksid terminaatorid kogu metsa seal sisalduva floora ja faunaga maha põletama ning see lahendus oleks ka vaid ajutine leevendus meie probleemile. Judy ei jätnud aga jonni. Vähem või rohkem argumenteeritud ettepanekutest tal puudust ei tulnud. Bill aga võttis kasutusele teadupärast kõige tõhusama strateegia, mida mehed ikka viimases hädas kasutavad – vaikimise. Sel ajal kui Judy sisises, susises ja plahvatas, vaatas Bill talle rahulikult, kerge üleoleva muigega otsa ning äärmisel juhul vastas vaid yes, mom või siis yeah, sure mom,  kuni Judy andis alla.

Järgmisel päeval, kui ennast minekule sättisime küsis Judy minult: „Kati, ega sul susse vaja ei lähe? Mul on siin ühed uhiuued ja kui sul neid vaja ei lähe, siis ma viskan need ära.“ Tegelikult olid mul just sussid lastega jooksumängu mängides katki läinud. Seega oli vaja küll. 

Ma ei tea, kas see oli puhas kokkusattumus või sõbralik iroonia, aga minu uued sussid on sellised...