Kuidas ma sünnitasin koletise.

Kell on 7. Äratus. Vean ennast kööki, et lastele hommikusöök valmistada. Süütan lambi ja lõhnaküünla. Paar päeva tagasi tegin kaerahelbe küpsiseid. Näen, et küpsisekarbil pole kaan korralikult peal. Hakkan seda sättima ja kangestun... eile oli siin veel üks küpsis. Täna on sellest alles jäänud pool ning karbipõhi mustab.

„BILLLLLLL!!!!!“

„Mis toimub?!?“

„Meil on hiired!!!!!!!!!!!“

Bill on nagu vana rahu ise. „Hmm, kui sa õhtul söögi laokile jätad, võivad loomulikult hiired majja tulla. See on ju metsamaja! Ja mida sa paanitsed! Endal on sul ju lähikokkupuude hiirtega vägagi olemas.“

Tõepoolest, kui kunagi lapsena maal lakas magasin, jooksis hiir mul üle näo. Võimalik, et sellest intsidendist saigi kõik alguse. Olgu öeldud, et ma võin täiesti külma kõhuga suhtuda ämblikesse, ussidesse, konnadesse, herilastesse ja muudesse tavapäraselt foobiaid tekitavatesse elukatesse, aga hiiri ma vihkan ning nende eksistentsile eluruumides ei ole mitte ühtegi pehmendavat asjaolu. Punkt!

Bill lubas järgmiseks ööks lõksud üles panna.

Järgmine hommik. Bill ärkab minust varem ning naaseb mõne minuti pärast magamistuppa.

„Eee, et ära sa veel voodist välja tule... ja ma panen magamistoa ukse ka kinni... eee, et paar laipa vaja koristada...“

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Praegu on ju ilmad suvised. Mis siis veel saab, kui talv tuleb. Voodis õudusest kägaras olles töötasin oma peas eesseisvate talvehommikute strateegia läbi. Kõigepealt peab ärkama Bill ja kontrollima, kas õhk on puhas. Seejärel tõusen mina ja lähen igaks juhuks jalgu trampides (et võimalikud majja jäänud isendid minema hirmutada) kööki, tõmban kummikindad küünarnukkideni kätte ja igaks juhuks desinfitseerin kõik lauad ja töötasapinnad. Vastik, vastik, vastik!

Kõikidel järgnevatel hommikutel on olnud lõksud tühjad. Vähemalt nii väidab mulle Bill, aga ma ei ole kindel, kas ma saan teda usaldada, sest ma ju EI TEA, mida ta hommikuti teeb, enne kui mina üles ärkan. Ei, minu usaldus seisab vabisevatel jalgadel...

Nädalavahetusel olime aga ämmal külas. Ameerikas on väga tavaline maja keldrikorrus hubasteks eluruumideks ehitada. Nii ka Judy juures ja meie Billiga magasime justnimelt keldrikorrusel. Ja siis, ma ei tea isegi miks, küsisin peale mõnusat õhtusööki ja paari klaasi veini Judylt, ega tema keldrisse hiired ei trügi.

Mu ilus, habras ämm on rakutuumani linnainimene ning ka kärbes elutoas oleks tema jaoks vastikusvõdinaid tekitav nähtus.

„Ei, ei ole. Vähemalt ma ei ole kunagi märganud. Issand, kas sa märkasid midagi?!?!?!“

Seejärel tegin vea nr 2.

„Ei, mitte sinu juures, aga meil metsamajas on kahjuks hiired.“

Sel hetkel sain aru, et ma olin sünnitanud koletise. Ma nägin, kuidas Judyl pulss silmnähtavalt tõusis, silmad muutsid ebainimlikult värvi ning aeglaselt ning plahvatusvalmilt tõmbas ta kopsud õhku täis, et siis Billi suunas tulistada.

„Bill, sa pead sellega tegelema!“

Bill siis seletas, et ta juba tegeles ja lõksud on üleval ja tegelikult peale ühe korra ei ole meil hiiri rohkem olnudki.

Judy tõmbas läbi pingul ninasõõrmete järgmise kopsutäie plahvatusohtlikku hapnikku.

„Sellest ei piisa! Sa pead augud üles otsima, kust nad üldse sisse tulevad!“

Bill seletab jälle rahulikult, et kui Craig jahile tuleb, siis eks nad vaatavad torude juures võimalikud augud üle, aga et kui hiir ikka väga tahab, siis ta leiab koha, kust sisse pääseda.

Oo, ei! Viga, viga, viga! Õige vastus oleks olnud, jah ema, ma turvan maja vundamendi, vaatan üle maja torustiku ning isoleerin võimalikud sisenemiskohad hiirekindlalt ning tegelikult oleks ma kõige selle peale pidanud mõtlema ja ka tegutsema juba enne, kui oma naise ja lapsed siia tõin. Aga ma luban, et ma tegelen sellega koheselt, kui tagasi metsa läheme.

Seda vastust aga ei tulnud. Judy laksas vasakult ja paremalt. Mul hakkas vahepeal Billist isegi kahju. Te kindlasti ise ka teate, et oma vanematele ei tasu alati kõigest rääkida, sest pärast sa ei jõua pidevalt aru anda, kas probleemi käsitlemise osas on vahepeal midagi muutunud või ei. Nii teadsin ka mina, et alates homsest päevast peab Bill igapäevaselt Judyle raporteerima, kas ta on hiirte tõrjumise osas midagi ette võtnud või ei ja kuigi ma olin Judyga suuresti nõus, siis tundsin ennast siiski pisut süüdi.

„Sa pead kutsuma terminaatorid!!!“ oli Judy seni tugevaim verbaalne plahvatus, millele oleks pidanud järgnema maavärinad ning ulatuslikud maalihked.

Ma pean tunnistama, et sõna „terminaator“ (terminator) kõlab antud kontekstis palju võimsamalt kui ninnu-nännu „kahjuritõrje“. Siin otsustasin, et on minu kord sekkuda. Arvasin, et sel juhul peaksid terminaatorid kogu metsa seal sisalduva floora ja faunaga maha põletama ning see lahendus oleks ka vaid ajutine leevendus meie probleemile. Judy ei jätnud aga jonni. Vähem või rohkem argumenteeritud ettepanekutest tal puudust ei tulnud. Bill aga võttis kasutusele teadupärast kõige tõhusama strateegia, mida mehed ikka viimases hädas kasutavad – vaikimise. Sel ajal kui Judy sisises, susises ja plahvatas, vaatas Bill talle rahulikult, kerge üleoleva muigega otsa ning äärmisel juhul vastas vaid yes, mom või siis yeah, sure mom,  kuni Judy andis alla.

Järgmisel päeval, kui ennast minekule sättisime küsis Judy minult: „Kati, ega sul susse vaja ei lähe? Mul on siin ühed uhiuued ja kui sul neid vaja ei lähe, siis ma viskan need ära.“ Tegelikult olid mul just sussid lastega jooksumängu mängides katki läinud. Seega oli vaja küll. 

Ma ei tea, kas see oli puhas kokkusattumus või sõbralik iroonia, aga minu uued sussid on sellised...