Värvidemäng

Juba paar viimast nädalat olen üritanud peeglit vältida. Ilmselgelt vajas minu soeng professionaalset sekkumist, kuid olin otsust pidevalt edasi lükanud. Väljakasvanud juuste ja kulunud värviga on paraku sama lugu, nagu hambavaluga. Iseenesest see ei parane.

Ma arvan, et enamikel naisterahvastel on välja kujunenud oma isiklik juuksur, kes tunneb kõiki sinu kiikse ja eelistusi ning oskab kombata sinu avatust muutusteks ning üleüldse tunneb sind läbi ja läbi. Juuksed on ühe naisterahva jaoks sedavõrd isiklik teema, et nendega naljalt ei mängita. Vähemalt mitte siis, kui sul ei ole oma juuksuri puhul 100%-list usaldust. Olin üsna kimbatuses. Kuidas ma leian endale siin uue usaldusväärse ihujuuksuri? Ma ju võin googeldada ja leida portsu juuksurisalonge, aga millist neist usaldada? Bill uuris natuke maad. Siin on üks kohalik naisterahvas, kes töötab naaberlinna salongis küünetehnikuna ja soovitas väga sealset „noort ja andekat“ juuksurit, Jessicat. Tore, noori ja andekaid toetan mina meeleldi.

Vahepeal saime kutse novembri alguses toimuvale viisakamale kleidi ja kontsa üritusele (lõpuks ometi!). Bill otsustas mind üllatada ja tellis mulle netist ühe imeilusa helesinise kleidi. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kleit tuleb teatud paketiga. Ühel õhtul peale õhtusööki alustas Bill ääri veeri juttu (olles eelnevalt hoolitsenud selle eest, et ma oleks vähemalt klaasi veini ära joonud): „Tead, ma mõtlesin, et selle kleidiga sobiks imeliselt blondid juuksed... Mis oleks, kui sa laseks ennast blondeerida...“

Ma olen blond olnud täpselt üks kord elus ja see oli 100 aastat tagasi. Tookordne blondi-ajajärk lõppes tõdemusega, et see, kes on brünetiks sündinud võiks selleks ka jääda ning erinevad värvikatsetused võiksid piirneda  pruuni-punase variantsioonidega. Seetõttu mõistate, miks Billi ettepanek ei olnud isegi mitte kaalumist väärt. Aga ta ei jätnud jonni ja ma lõpuks leebusin. Mis siin salata, kui lõppetulemus on ikka täitsa mööda, saab kasvõi järgmisel päeval uuesti juuksurisse minna ja vana toon taastada. Seega riski nagu väga polekski.

Autosse istudes ja juuksurisse minnes valdas mind suur ärevus nagu üliõpilasel, kel on eksami edukaks sooritamiseks täpselt üks päev puudu jäänud. Teel olid aga imelised vaated mägedele, mis õnneks rahustasid pisut.

Enne

Jõudsime kohale. Koht oli selline... lihtne, väga lihtne. Ei mingeid „Läbis edukalt täiendkoolituse“ diplomeid ega ka naisteajakirjade hunnikuid. Auravast kohvist rääkimata. 

„Praegu on veel võimalus põgeneda“, mõtlesin endamisi, "kuid oleks äärmiselt primitiivne otsustada sisu üle selle kesta järgi. Seega jään." 

Siis tuli Jessica, varastes kolmekümnendates ümarate vormidega naine. Esimesena torkas silma roosa-lillatriibuline juuksepahmakas, seejärel kulmuneet ning peale „hello, how are you“  tuvastasin ka kaks puuduvat hammast.

„Mis oleks, kui ütleks, et ma tahaks lihtsalt pesta ja föönitada...?“, mõtlesin endamisi. Minu mõtiskluste ajal oli jõudnud aga Bill suu lahti teha ning käis arutelu minu soovitud värvitooni üle.

Jessica: „Kas teen kergelt heledamaks või soovite dramaatilist blondi?“

Bill: „Pigem dramaatilist blondi.“

Seisin nende kõrval nagu väike laps, kes on veel liiga noor, et oma arvamust avaldada.

Mina: „Ma sooviks näha, milline see dramaatiline blond täpsemalt välja näeb.“

Jessica: „Oi, meil kahjuks ei ole näidiseraamatuid, aga see on üsna hele, aga mitte lumivalge.“

No mis seal ikka. Lase ennast lõdvaks. Kõik läheb hästi ja kui ka ei lähe, on see parandatav. Töö ajal kädistab Jessica, kuidas talle õudsalt meeldivad erinevad funky toonid ja ta vahetab neid tihti. Ta on olnud roosa, roheline, oranž jne. „OK“, mõtlen endamisi, „oma juustega võid teha mida iganes ja see võib sinu puhul väga äge olla, aga don´t mess with my hair“!

Tund hiljem, kui Jessica on peale pleegitamist mulle teise värvikihi pähe pannud, näitab ta mulle pea tühja värvikaussi. „Näed, ma lisasin siia värvi sisse natuke oranži ja punast, mitte palju, aga natuke. Nii on huvitavam.“

„Oh aeg!!!“, karjun mõttes ja üritan ennast kohe ka rahustada. Ikkagi Halloween või nii, las ta siis olla. Et säästa teist jalga ämbrisse sattumast, ütlesin igaks juhuks ennetavalt, et lõigaku hästi vähe, mida ta ka tegi. Naksas mõned korrad eest ja tagant ja valmis. Föönitamisel mõtlesin, et äkki pakuks oma abi... Teenustasu oli minu elu üks odavamaid.

Salongist lahkudes näitas Bill üles oma jäägitut vaimustust. Ilmselgelt tema enda meelerahu huvides ei saanud ta vastupidiselt reageerida.

Jäin huviga ootama, millal lapsed koolist tulevad ja mida nemad asjast arvavad. Nende reaktsioon on kahtlemata kõige siiram ja vahetum. Kui lapsed olid oma esimesest hämmastusest üle saanud, pääsesid ka nende keelepaelad valla. Elisabeth keksis ringi ja karjus käsi plaksutades „uus emme, uus emme.“ Hans ei saanudki oma hämmastusest üle ja uuris KUIDAS sa seda tegid? William oli tõsiselt vaimustudes ja teatas, et ma olen vähemalt 10 aastat noorem. William, kes on muidu kõndiv diplomaatiaõpik, pani seekord paralleelide tõmbamisega aga natuke mööda: „Tead, emme, praegu on see väga võõras. Sinu enda ja teiste jaoks ka. Aga võtame näiteks selle metsamaja, kus me elame. Ma alguses mõtlesin, et mingi imelik, vana maja, imelikus kohas, aga nädal hiljem oli see juba täitsa OK, normaalne noh!“ 

....

Nägin, et miski jäi teda ikka vaevama. Peale mõningast kimbatust otsustas ta siiski suu avada: „Emme, ühest asjast ei saa ma aru. Sa ütlesid, et see oli issi mõte, aga KUIDAS SINA KÜLL SELLEGA NÕUSTUSID?!?“

Ma kahjuks ei osanud sellele küsimusele vastata.

Mida ma sellest kõigest õppisin:

1. Roosade juustega juuksur leiab raudselt võimaluse sinu peal oma kiiksude väljaelamiseks.
2. Mõiste „noor ja andekas“ on subjektiivne.
3. Naisterahva võrdlemine vana, imeliku majaga on täiesti OK, kuniks võrdlejaks on sinu enda laps.
4. Kingitud kleit ei pruugi olla lihtsalt kleit.
5. Sügisene värvidemäng on siin imeline.

Pärast