Head Eesti asjad

Paar päeva tagasi sain e-kirja Finnairilt. Teemaks „Your journey to Tallinn Oct 12, 2016“. Kui jaanipäeva eel ostsin piletid New Yorki, võtsin ka tagasisõidupileti. Edasi-tagasi pilet maksis praktiliselt sama palju, kui üks ots. Mulle meeldis teadmine, et kui korterimüügi või mingi muu teema pärast peaks tekkima vajadus Eestisse tulla, on see variant vähemalt võimalik. Või ka siis, kui ma lihtsalt väga tahan tulla... Loomulikult oleks ma tahtnud tulla, kuid otseselt vajadust ei olnud ning ka teisi aspekte kaaludes, oleks see olnud ebamõistlik käik. Küll aga pani see kiri postkastis mind tõsisemalt mõtlema asjade üle, mida ma igatsen.

Ma ei hakka üldse rääkima sellest, et igatsen oma pere ja sõpru. Õnneks on olemas Skype ja Facebook, mis vahemaad tuntavalt vähendavad. Küll aga on tõesti rida asju või nähtuseid või sündmuseid, millistele Ameerikas ei ole ma suutnud sobivat alternatiivi leida.

Paar nädalat tagasi olime teel New Yorki ämma juurde. Judy juurde jõudes märkasin tema köögikapil kahte pakki Eesti päritolu leiba. Panin selle nägemuse hilise õhtutunni süüks, kui Judy vahele lõikas, et Billi sõber, Raik, oli just mõni aeg tagasi siit läbi käinud ja need leivad toonud. Raik on Eesti-Austraalia päritolu mees, kes oli parasjagu USA-t väisamas. Raiki täpsed sõnad pakki üle andes „ma arvan, et Kati on selleks valmis“.  Ma arvasin, et musta leiva järele õhkamine on klišee, aga pagan võtaks, ei ole! Ameerikas, kus on justkui kõike saada ja rohkemgi veel, ei ole võimalik poelettidelt leida harjumuspärast rukkileiba. Hiljuti leidsime toidupoe pagariosakonnast rukkileiva taolise asja, mis on enam-vähem, aga õiget eestlast ikka ära ei peta.

Suure rasvumisprobleemi tõttu on Ameerikas enamik piimatooteid rasvavabad või siis oluliselt vähendatud rasvasisaldusega. Mu vaesed hambaork-kehakujuga lapsed, kes mitte kuidagi kaalus juurde ei võta, õhkavad mõnusalt kooreste Eesti jogurtite järele.  Hea meelega ostaks, aga vot ei ole! Ja samas on see ka pisut ärritav, sest ilmselgelt ei ole süü end liikumisvõimetuks õginud inimeste puhul kerge rasvasisaldusega jogurtis või jäätises või piimas, vaid pigem üleüldises toidukultuuris (kultuurituses?) ning olematus liikumises. Ameeriklaste kiituseks pean siiski ütlema, et paljud jogurtid on vähendatud suhkrusisaldusega, mis tähendab tõesti seda, et suhkrut on lihtsalt vähem ning seda ei ole asendatud kahtlase aspartaamiga.

Vana Tallinna jäätis... Absoluutselt asendamatu maitse! Eesti jäätiste pärl. Balbiino, palun hakake seda Ameerikasse eksportima. Paluuun!

Igatsus Kalevi šokolaadi järele võib vahepeal isegi natuke hulluks ajada. Ameerikas on ju šokolaade küll (samas võiks öelda, et šokolaadi valik on kehvem kui mõnes keskmise suurusega Selveris), aga eestlastena, öelge ausalt, kas teid rahuldab Laima šokolaad? Nö oma šokolaadi eelistamisel on üks aspekt kindlasti hea ja tuttav maitse. Teine aspekt, mis on võibolla isegi olulisem, on emotsioonid, mis sellega seostuvad.

Meie Kadrioru kodus oli köögikapis kommide ja šokolaadide tarbeks kindel karp. Kuigi me püüdsime magusatarbimist piirata, siis juhtus ikkagi, et eelmisel päeval ostetud Suure Tõllu šokolaadist oli järgmise päeva õhtuks alles üks riba. Minu kurjustamise peale sain vastuseks, et mina ausalt võtsin ainult paar tükki, aga kuna sõber X oli külas, siis ma ju ei saa nii ebaviisakas olla, et talle ei paku. No ja siis tuli veel sõber Y ja Z ka külla ja siis ma pidin neile ka pakkuma.

Teate, kus ma hakkasin peale taolisi korduvaid intsidente oma lemmik šokolaadi hoidma? Pesusahtlis! See oli nii kindel koht, kuhu tõesi ükski tarkpea ei taibanud vaadata. Ja nüüd me jõuamegi emotsioonideni. Kui mul praegu oleks siin tahvel Suure Tõllu šokolaadi, siis eelkõige oleks see tükike mälestust neist hetkedest, kus vaiksetel õhtutundidel sõin segamatult salamisi oma lemmikšokolaadi, mõnutasin kamina ees ning vaatasin mõnd täiesti mõtetut naistekat või lugesin raamatut.

Jõulude ajal näeme teles ilusaid pisarakiskumise reklaame. Need minu puhul ei töötanud, sest vaatasin neid pigem analüütiliselt. Kui ma aga praegu näeks Kalevi reklaami lumisest maamajast, õnnelikust, ühtehoidvast perekonnast ning taustaks hingekeeli paitav muusika, siis ma vist lahistaks nutta nagu väike laps :). Justnimelt nende Minu Hetkede, Minu Keskkonna, Minu Maitseelamuste ja Minu Mälestuste pärast.  

Kohutavalt igatsen Eesti väiksust ja hubasust. Kogu eluks vajalik – kool, lasteaed, pood, meelelahutuskeskused, kohvikud, aga ka pere ja sõbrad – on Eestis tihtipeale kas jalutustee või väikse autosõidu kaugusel. Ameerika vahemaad, sõltumata sellest, kas elad perifeerias (nagu meie) või mõnes suuremas linnas, tapavad igasuguse spontaanse tegutsemise – spontaanne külaskäik, viimasel minutil kinno jooksmine, „Tsau, mis teed? Saaks poole tunni pärast X kohvikus kokku“ kõned sõbralt. See on kingitus! Ameerikas ei ole paljudel juhtudel inimestel isegi aega, et kusagil käia, sest ainuüksi tööle-koju kulgemine võib võtta 3 tundi sinu päevast. Absurdne!

Igatsen veel enda ümber naiselikku esteetilist ilu ja elamusi. Viimasel ajal olen viibinud üsna maskuliinses seltskonnas. Billi vend on pikemalt siin olnud, sest jahihooaeg on alanud. Ja siis ta käib jahil ja käib jahil ja käib jahil... Ja siis tuleb naabrimees õhtul siia, et kuulata lugusid, kuidas mehed käisid jahil ja käisid jahil ja käisid jahil. Ja siis ma tahan külmkapi sahtlisse toitu panna, kus on mingi väike pudel (sojakaste?). Ja siis satub Bill mulle peale ning karjatab, et sinna sahtlisse ei tohi toitu panna, sest seal pudelis on ... vabandage väga... põdra piss, mis on „kohutavalt kallis kraam“ ning väidetavalt oluline komponent jahi õnnestumiseks. Ja siis kõige selle taustal tahakski panna kontsad jalga ja kleidi selga ning minna esteetiliselt kaunisse kohvikusse ja süüa esteetiliselt serveeritud toitu, juua väga head veini, minna kontserdile ning saada sellest kõigest mõnus elamus ja olla lihtsalt naine.

Kõik eelnev pole sugugi mitte nutulaul. Ma ju ei stressa, vaid siinolek on jätkuvalt pigem pöörane seiklus. Tasakaalu mõttes peaksin järgmine kord kirjutama asjadest, mida igatseksin siis, kui oleksin tagasi Eestis. Neid jagub ja need ei oleks mitte asjad, vaid peaasjalikult silmiavavad kogemused, millega siinne ühiskond on mind positiivselt üllatanud.