Pühendusega meestele

Selle loo pühendan ma läheneva meestepäeva puhul meestele. Naisi peetakse meeles vähemalt paaril korral aastas - alati naistepäeval ja mõningatel juhtudel emadepäeval. Mehed on aga teenimatult meestepäeva tähelepanust kõrvale jäetud. Isegi Google küsis minult, kui olin pildi otsimiseks sisse toksinud "head meestepäeva", et kas mõtlesite "head naistepäeva?" Sobivat pilti ma ei leidnudki. Seetõttu palun leppige tundmatu põõsaga Delaware´i jõe kaldalt. 

Alustuseks olgu kohe öeldud, et mulle tegelikult väga meeldivad stereotüübid. Naiste kanda on emotsionaalsemad, õrnemad ja pehmemad väärtused ning meeste teemadeks on pigem ratsionaalsed, insenertehnilised, füüsilised tegevused. 21. sajandi elukorralduse tõttu on küll need rollid pisut segunenud, kuid põhijoontes võiks siiski väita, et on  rida tegevusi, mida pigem seostatakse naistega ja tegevusi, mis on pigem mehelikud. Ma arvan, et mõningaste rollivahetuste puhul saaksid mõlemad osapooled tegelikult edukalt hakkama, kuid küsimus on pigem selles, kui mugavalt me ennast nendes rollides tunneksime. 

Meestele stereotüüpselt kanda antud roll - olla tasakaalukas, tugev, lahendustele orienteeritud, ei ole kindlasti mitte kerge. Olukorrad, et kogu maailm ei varisegi sinu ümber kokku, kui naisena lubad endale perioodi, kus tahaks teki üle pea tõmmata ja mitte midagi otsustada, on võimalikud vaid teile, kallid mehed. 

Ma arvan, et me kõik oleme mingil eluetapil kokku puutunud olukordadega, mille lahendamine on esmapilgul vastuolus meie põhiolemusega. Isiklikult olen selliste olukordadega juba lapsest saadik kokku puutunud. Minu vanemaid on õnnistatud kolme tütrega. Meie maakodus oli suviti palju füüsilist tööd. Seega ei ole ei mulle ega mu õdedele võõras raskete betoonisegu ämbrite tassimine, põllukivide koristamine, heina lakka ajamine jne. Hilisemas elus sai oma täiskasvanuelu esimeses kodus tehtud totaalses rahapuuduses iseseisvalt remonti - pahteldamine, tapeedi seinapanek, santehnika poe külastused, et vajalikke torujuppe leida jne. Sõbrad käisid ka abis, aga ikkagi sai enamus asju tehtud üksi. Mida sa ikka pidevalt kätt väristad, kui "ma tegelikult saan ju ise ka hakkama." Need mittenaiselikud rassimised on andnud teatud enesekindluse, et jah, me saame hakkama. Samas, kas me üleüldse tahame ise hakkama saada, kui me kõrval on mehed? 

Paljud naised on sündides ilma jäetud sisemisest navigatsiooniseadmest. Mina olen raudselt üks neist ja üksinda võõras linnas viibides tunnen ennast mõnevõrra ebakindlalt. Ma küll oskan lugeda lihtsamat kaarti, kuid näiteks võõras linnas mõnda hoonesse sisenedes pean ma meelde jätma mitu maamärki, et väljudes ikka õiges suunas edasi liiguks. Esimesed kogemused üksinda Londoni metroos olid sellised, et ... suur osa Londoni metroovõrgustikust sai läbi sõidetud enne kui sihtkohta jõudsin. Ja siis on mehed, kes ilma igasuguse GPS-ita tunnetavad, et seda teed lõigates jõuaksime sihtkohta oluliselt kiiremini. Mõned lausa vaidlevad GPS-iga, et see juhatab neid ebaratsionaalselt ja kõige hämmastavamal kombel on neil reeglina ka õigus. Kuidas te seda teete?!? Hiljem, kas siis meessoost töökaaslaste või oma mehega koos reisides olen ma ennast kartograafiliste teemade arutelust täiesti välja lülitanud. Mul pole sinna midagi panustada ja samas on süda rahulik. Ma olen kindlates kätes. 

Kunagi aastaid, aastaid tagasi ostsin endale elu esimese auto - slaavisinise Citroen Saxo. Masin oli kole nagu öö, aga tal oli üks hea omadus - automaatkäigukast. Hommikul lükkasid käigu sisse ja õhtul lükkasid välja. Selle auto omamise valulikul perioodil nägi minu mehhaanik mind oluliselt tihedamini kui minu juuksur. Tänu sagedasele "remondisalongi" külastamisele sai omandatud küllaldaselt ka erialast terminoloogiat. Ühel hilisõhtul peale poeskäiku otsustas mu auto kesklinna kaubanduskeskuse parklas mitte käivituda. Sellises olukorras ei helista sa sõbrannale. Ei, sa helistad Mehele, sest ainult Mees oskab kaalutletult ratsionaalset nõu anda. Täiesti ebaratsionaalselt helistasin esimesena ühele valgekraest sõbrale, kes polnud arvatavasti päevagi kapoti all veetnud, aga no ikkagi Mees.

"Tsau, kuule, ma olen siin kaubanduskeskuse parklas ja auto ei käivitu" ja kuna natuke oli erialast terminoloogiat omandatud, siis lisasin, "mul tõmberelee ei anna starterile sädet." 

Paus.

Järgmisena kuulsin, kuidas sõber peaaegu et lämbuva häälega eemalolijatele teatas: "Mehed, ühel naiskal ei anna tõmberelee starterile sädet." 

Sellele järgnes meeskoori võimsusega homeeriline naer. Need mehed olid kõik koos miskil korteri prallel ja ilmselgelt ei olnud ükski neist tunkede jalgatõmbamise konditsioonis. Minu rahustamiseks leppisime kokku, et helistame järgmisel päeval üle ja kui ikka on jama, küll siis leiame lahenduse. 

Järgmisel päeval läksin tagasi parklasse. Keerasin võtit. Ikka ei midagi. Seejärel meenus vana hea nõukaaegne teleka käimalöömise trikk. Korralik litakas vastu masinat aitab alati. Leidsin pagasiruumist miski toika, mis võis vabalt olla ohukolmnurk. Tagusin sellega kapoti all midagi, mille arvasin olevat starteri. Kas teate - masin käivitus! 

Kui nüüd see kogemus kokku võtta, siis kas ma olin enda üle uhke, et lahenduse leidsin ja hakkama sain? Uhke mitte, pigem rahunenud, et sain masina mehhaaniku juurde sõidutada. Jah, me naised saame hakkama, kui väga vaja. Iseasi, kas me tahame ja kuivõrd me seda protsessi naudime. Samalaadsetes olukordades pigem laseks hea meelega käed rippu ja vaataks suurte silmadega Mehe poole. Oleks priviligeeritult Õrnem Sugu, kes uih ja aih on täiesti abitu ja samas südamest rahul, sest sa tead, et olukord on kindlates kätes. 

Kallid mehed, lubage ma nüüd kiidan teid tegevuste eest, mida te ise võibolla ei oskagi eriti tähtsustada. Ma tean mehi, kes:

- kaks korda aastas võtavad oma naise auto ja viivad selle rehvivahetusse või ülevaatusele;

- teavad täpselt, kas tema naine joob kohvi koore või piimaga;

- lasevad oma beebiga kodus oleval naisel rahulikult (sooja!) hommikusöögi lõpuni süüa tegeledes ise samal ajal lapsega;

- jätavad kõik oma tegemised virisemata sinnapaika, sest nende naine on ootamatult kodus alustanud ümberkorraldusprojektiga, mida ta ühel hetkel ei oska enam iseseisvalt lõpule viia;

- voodisse minnes soojendavad kõigepealt üles naise voodipoole, et tal oleks hiljem mõnus soojade linade vahele tulla;

- toovad hilisõhtul oma rasedale naisele poest rohelisi õunu, sest tal on justnimelt roheliste õunte isu;

- üllatavad oma kaasat sellega, et on ise õhtusöögi valmis teinud...

Naised, te kindlasti oskate seda nimekirja veelgi täiendada.

Lõpetuseks, mehed, tänan ma teid kannatlikkuse eest, mis puudutab naiste tundemaailma labürintides orienteerumist. Seda sobib iseloomustama üks jutuajamine minu pojaga. Mu väiksem poeg on lasteaiast saadik olnud tüdrukute seas populaarne. Seda tegelikult vaid ühel põhjusel - ta on tüdrukutega alati hästi kena, tähelepanelik ja õrn. Viimasel ajal kuulsin kodus palju jutte ühest klassikaaslasest. Jessica tegi seda ja ütles mulle seda ja nii päevast päeva. Ma lõpuks ütlesin oma pojale, et mul on tunne, et Jessica flirdib sinuga. 

Mõttepaus.

"Jah, ühel päeval ta ütles mulle, et sa meeldid mulle. Järgmisel päeval ta ütles, et sa ei meeldi mulle enam ja täna.... täna ta flirdib minuga... Ma lihtsalt ei mõista seda..."

Mehed, antagu teile kannatust. Erilist meestepäeva teile!

  

Alastusest ja kombekusest

Mida mõtles vanemaealine sportlik proua, kui peale turgutavat treeningut pahaaimamatult dušširuumi astus? Ma ei tea ja ma ei ole kindel, kas tahangi teada. Mida mõtlesin sel hetkel mina? Paar esimest sekundit arvatavasti mitte midagi. Fikseerisin vaid siseneja, mõeldes hetkeks, et sain selles väikses pesuruumis suhteliselt kaua üksi olla ja niikuinii peaks ära minema. Siis aga, kui minevikus kogutud kogemusepildid olid ühtäkki kollaažiks saanud, tabas mind arusaamine ning olukorra delikaatsus. 

Ameeriklased on üsna konservatiivsed. Pean vajalikuks siiski täpsustada, et iga kord, kui ma ütlen Ameerikas on nii või ameeriklased on naa, siis mõtlen ma alati vaid kogemusele, mida olen ise kogenud. Minu puhul piirdub see idarannikuga. Mis toimub sisemaal või läänerannikul, ma tõesti ei tea. Seega ei saa minu arvamust kuidagi üldistada kogu riigile. Aga jah, idaranniku ja eriti just maapiirkondade ameeriklased on konservatiivsed ja kombekad ja oma käitumismustritelt vabameelsemate eurooplastega võrreldes justkui eelmise sajandi algusest. 

Hiljuti käisime Virginia osariigis Billi sõpradel külas. Teel sinna uurisid lapsed, mis täpselt nende inimeste nimed on, kellele me külla läheme. 

"Mr ja Mrs Johnson", vastas Bill. 

"Aga eesnimed?"
"Paul and Lisa, aga seda ei ole teil vaja teada. Teie ütlete neile Mr ja Mrs Johson. Alati."

Laste ja tegelikult ka minu jaoks oli see paras kosmos, sest seni olid nad harjunud prouatama ja härratama vaid oma õpetajaid. Pean tunnistama, et uue etiketi õppimine tuli neil tegelikult päris kenasti välja, kuigi päris lõpuni nad vist ei saanudki aru, milleks sellised viisakusreeglid.

Konservatiivsus ja kombekus kehtib ka nii üldise riietuse (ma räägin ikka maapiirkondadest!) ujumisriietuse kui ka pesuruumi etiketi kohta. Rannas ja ka basseinis on eranditult kõikidel meestel pea põlvedeni lihva-lohva püksid ning paljud naised armastavad seelikusatsikestega kintsusid katvaid trikoosid. Ka t-särgiga ujumist ei peeta paljuks. Isegi mitte basseinis. Selle taustal tunduks mõni voolujoonelisi Speedo´sid kandev turist lausa perversne. 

Pesuruumis viibitakse riietatuna. Riietevahetamine.... ma ei tea... pole mängu jälginud. Ühesõnaga, minu sõbralik soovitus teile - turistina Ameerikas olles olge igas veemõnude nautimise kohas kohalikke tavasid järgides kombekas. 

Aastaid tagasi kirjutas üks Eestis elav ameeriklasest pereema raevuka artikli ajalehte. Nimelt visati tema abikaasa Kalevi veekeskusest välja, kuna ta kandis nõuetele mittevastavat ujumisriietust. Nimelt lihva-lohva pükse. Tol ajal ei saanudki ma päriselt aru, et milles probleem. Elementaarne, et basseinis ujutakse Speedodes. Nüüd aga tunnen ma talle takkajärgi natuke kaasagi, kuna väljaviskamisega seotud solvumisele võis lisanduda ka basseinitäiest "Chippendales" Speedo-kandjate nägemisest saadud psühhotrauma. Vähemalt pereema kirjeldustele vastavalt taoline riietus ei ole kindlasti nende peres aktsepteeritav. Selliseid voolujooneliselt keha katvaid ujumisriideid ei näe sa üheski Ameerika rannas ega basseinis. 

Hiljuti avaldati New York Times´i puhkuselisas paljastavad pildid ühest ägedast eesti perest, kes oli Lõuna-Eestis suitsusauna mõnusid nautimas. Need pildid panid kombekad ameeriklased õhku ahmima. Kuidas nii, et alasti... ja siis veel lastega koos. 

https://www.nytimes.com/interactive/2017/09/21/magazine/voyages-issue-photographs-family-vacations-around-world.html

Kui Bill 90-ndate alguses oma kursusekaaslastega esimest korda Eestisse tuli, siis nad arvasid sauna nähes, et tegemist on pesukuivatusruumiga. Sel otstarbel seda ka kasutati. Hiljem olid mõned neist targemaks saanud, aga mitte nii targaks, et vihelda leiliruumis. Külalised haarasid vihad ja suundusid vihtlema... pesuruumi. Kohalikud muidugi eht eestlaslikult ei öelnud mitte midagi, vaid üritasid kuidagigi naerust lämbudes kuumal saunalaval pisutki õhku kopsudesse saada. Hiljem levitati lugu erinevates ringkondades, kuidas ikka ameeriklased Eestis saunas käisid. 

Ameerikas ei ole minu teada kunagi saunakultuuri tähtsustatud ja seda hoolimata arvukast sisserändajate hulgast. Üks siinne eesti naine ütles näiteks, et ta ei kujuta eluilmaski ette, et tema ameeriklasest mees läheks oma äiaga koos sauna.    

Meie saunakultuur on aga aastasadu vana. Saun on ajalooliselt olnud meile ka sünni-, elu- ja suremispaigaks. Moodsamal ajal tekkisid linnadesse linnasaunad - mehed paremale, naised vasakule. Tänapäeval käime lisaks mõnusates spades. Ruumi ja alastuse jagamises võhivõõrastega või sõprade, tuttavatega ei ole ainuüksi ajalooliselt mitte midagi kummastavat. Paljud äritehingud kinnitatakse saunalaval. Paljude välismaallaste eesti keele sõnavara on mõningase õlle toel saanud kohalikega saunas käies arvestatavalt rikkamaks. Üks meeldivamaid keeleõppeprogramme, ma ütleks.   

Tulen tagasi loo alguse juurde. Ma pole kindel, aga mulle tundus, et pahaaimamatult dušširuumi astunud proua pomises üle huulte "I´m sorry". Ma tean, et ta seda juttu mitte kunagi ei loe, aga ma tahaks talle sellegi poolest öelda: "No, I´m sorry" ja lisada "Take it easy. I´m just a natural Estonian."    

Olla kuulus

Kunagise Kadrioru elanikuna oli president osa meie igapäeva olmest. Tihtipeale sõitis eskort meie akna alt läbi. Sireene kuuldes soovisime sõltuvalt olukorrast kas kena päeva härra president või head ööd härra president. See oli veel ajal, kui presidendiks oli Toomas Hendrik Ilves. Presidendi lähedus toona oli kuidagi nii iseenesest mõistetav. Ka pargis koera jalutava presidendiprouaga kokku põrgates oli esimese hooga tahtmine teda teretada. Justkui nagu naabrit, kelle puhul sa tead, et ta elab sinuga samas majas ja ebaviisakas oleks tuimalt mööda minna. 

Kui president Kaljulaid aga Ameerika visiidile tuli, ei olnud võimalus presidendiga kohtuda enam kaugeltki mitte nii iseenesest mõistetav. Siin kaugel Ameerikas olles omandab kõik Eestiga seonduv oluliselt sügavama ja teravama tähenduse. Seega ei olnud meil kahtlustki, et presidendiga kohtumise nimel võtame ette edasi-tagasi 5h kestusega teekonna. Enne vastuvõttu sai lastele õpetatud uue presidendi nime, mis mitte kuidagi ei tahtnud meelde jääda. Lõpuks jõudsid õpingud nii kaugele, et kõik kolm olid suutelised ilma pikema mõttepausita tulistama "Kersti Kaljulaid". 

Teatasime ka perele, et läheme presidendiga kohtuma. Nende esialgne mõte oli, et Donaldiga. Nii kõrgelt me aga paraku ei lenda ja see panigi mind mõtlema, kui õdus ja lihtne on ühe väikeriigi kodanikul oma riigi presidendiga silmast silma kohtuda, kätelda ja ka pilti teha. Ja kuna see on nii lihtne, siis olukorra erilisus on seetõttu devalveeruv. 

President Trumpiga kohtuks ju meeleldi, kuid arvestades esiteks, et tegemist on suurriigi esindajaga ning teiseks, tema äärmiselt värvikat isiksust, mis kindlasti arvestataval hulgal inimestest atentaadi plaane tekitab, siis igasugu turvakontrollidest läbimurdmine võib kohtumise nauditavust küll oluliselt kahandada, kuid samas sündmuse erakordsust sellevõrra suurendada. President Kaljulaid oli aga üks omadest liikudes rahva seas ringi ilma silmatorkavalt karmi turvameeskonnata. Ka New Yorki Eesti majja sisenedes, kus presidendi vastuvõtt toimus, ei rakendatud turvakontrolli. 

 
President pidas lühikese kõne, millest suurt osa ma täis saali ja nõrkade kõlarite tõttu paraku ei kuulnud. Niisamuti hoidsin üht silma peal mini-Cronenbergidel, kelle jaoks oliivi-juustu suupisted olid atraktiivsemad, kui presidendiproua täiesti arusaamatu kõne. 

Pärast oli pildistamise aeg. Pilti tehes kätles ta kõiki eraldi. Elisabeth oli küll presidendi väljasirutatud kätt nähes mõnevõrra segaduses otsides tühjast peopesast kommi või muud meelepärast nänni. Vanem vend päästis õnneks piinliku olukorra näidates ette, kuidas sel puhul käituda tuleks. 

Aga nii palju siis kohtumisest presidendiga.

Eesti väiksuse juures oleme me erinevate kuulsuste kohalolekuga sedavõrd harjunud, et see justkui nagu väga ei loksutagi. Või on asi hoopis meie loomuomases vaoshoituses, kus tuntud inimesega kohtudes püüame iga keharakuga näidata, et ma näen sind küll, kuid see ei lähe mulle korda. Telliskivi loomelinnakus võib ükskõik millises kohvikus maha istuda ning varem või hiljem on sinu kõrvallauas mõni tuntud nägu. Ja selle laua kõrval on laudade kaupa inimesi, kes kogu oma olekuga näitavad, et nad on way over it. 

Kunagi oli ämm meil Eestis külas. Läksime lastega Kadrioru parki mängima. Mänguväljakul oli ka Anu Lamp ühe väikelapsega. "See on üks tuntud Eesti näitleja", ütlesin oma ämmale. Ta oli mõnevõrra segaduses ja lausus sõnu valides: "Ja nii lihtsalt ongi... keegi ei räägi temaga..., ei tee pilti?" Jah, ja nii lihtsalt ongi. Mul on tunne, et avaliku elu tegelasega kohtumisest tekkinud elevuse kaotame me kusagil teismeeas, kus taolist ärevust ei ole enam cool  välja näidata, rääkimata sellest, et me sellele inimesele mõne hea sõna üteksime. Erinevalt Ameerikast on Eestis vist väga rahulik kuulus olla.

Aastaid tagasi jalutasime Billiga Manhattanil Central Parkis, kui Bill järsku kangestunult seisatas. Edasise osas meie jutt lahkneb. Minu versioon juhtunust on järgmine. Ühesõnaga, ühel hetkel jäi Bill kangestunult seisma jõllitades pargipingil mobiili näppivat meesterahvast. "This is Jerry Seinfeld, this is Jerry Seinfeld!" karjus ta sosinal. Üles alla hüppamast takistasid teda vaid Eestis elatud aastad. Ta üritas mind meeleheitlikult pingi poole lükata sisistades läbi hammaste "Ma teen teist koos pilti!!!"

Billi versioon juhtunust on järgmine. Jalutasime meie aastaid tagasi Central Parkis, kui Bill ühtäkki sammu aeglustas. Ta nägi pingil istuvat näitlejat, Jerry Seinfeldi. Ta jäi rahulikult seisma hinnates olukorda. Kuna Seinfeld on olnud tema üks lapsepõlve lemmiknäitlejaid, siis pakkus ta välja (kiirustamata), et kui ma tahan, siis ta võib minust ja näitlejast pilti teha, ilma et näitleja sellest üldse aru saab. 

Oli, kuidas oli, või noh, oli nii, nagu ma rääkisin :). Igal juhul ei viitsinud Seinfeld enam pikalt pargipingil istuda ja jalutas rahulikult minema ja ma kuulan tänase päevani etteheiteid, et mul oleks võinud seinal olla pilt koos Ameerika tuntud näitlejaga.

Seinfeldiga pilti tõesti ei ole, aga meil on pilt Eesti presidendiga, mille tähtsusest loodetavasti ka lapsed ühel hetkel aru saavad. 

Meil on väga äge president. Selline empaatiliselt emalik, aga samas tugeva selgrooga proua, kellega ei õnnestu kuidagi manipuleerida. Ja ka väga eestlane. Sellest sain aru siis, kui mu vanem laps, kellele Ameerika on vägagi naha vahele pugenud, kommenteeris presidendiga kohtumist järgmiselt.

"Ta küll surus mu kätt, aga saad aru, ta ei öelnud mitte midagi. Oleks võinud ju küsida, et mis su nimi on või kuidas sul läheb või nii, aga ta ei öelnud MITTE MIDAGI!"  

   

Story of my Great Uncle

People here in America very often ask me how was your early life in the Soviet Union. I have a standard answer to that question. I had a very happy childhood. I had no worries. I had no idea what was happening on the other side of "iron curtain" and thus. I never wondered if life somewhere else was better or worse than mine. I had no idea... Later I added one more sentence to my standard answer - I was never starving. In my adult life I have had opportunities to travel quite a lot and meet many people either from Russia or the ex Soviet Union. Some of these people were starving when they were kids. Thus, I had luck. Little did I know that sometimes my parents were really struggling to get the food on the table or to find money for our school excursions. I had a happy childhood. 

When Estonia gained its independence in 1991, I was still a child. I could not perceive the significance of it. It hit me years later. I feel that being away from my home country makes me an even bigger Estonian patriot than ever been before. 

Just a few days ago (Aug 20th) was Estonia´s re-independence day, coinciding with the collapse of the USSR. Next year we will celebrate the 100th anniversary of Estonia`s modern independence, which was made possible at the end of World War I. Both of my parents were born in this Estonian "First Republic". My home land was invaded at the outset of World War II, and after changing hands a few times between Hitler and Stalin was forcibly incorporated into the USSR at the end of World War II. As of today the "Second Republic" has endured for 26 years, already longer than the first. I wish my Great Uncle Hartvig Sikk would have lived long enough to see the end of the Soviet occupation.

I have long wanted to write about my Great Uncle. He was one talented guy - a doctor, an artist, and a real Estonian patriot who carried the dream of Estonia´s freedom in his heart after Estonia was occupied by the Soviet regime. 

His official name was Hartvig Sikk, but he was called Hart. My Mom has talked a lot about him. I have read the letters he sent his family after WWII till the final day of his life. I am really sad I never had a chance to know him. He was my Mother´s hero. 

He was born in 1921. He studied medicine in Tartu University. In 1941, he was drafted into the Soviet army, but he escaped from the train that was to take him away. He served the German army instead, which did not mean he was a nazi supporter. Back then men often had no choice which invader to serve. Sometimes brother was fighting against brother. He made his choice. His choice was to fight for a free Estonia.

At the end of the war he had to go into hiding. He had more than one sin. In addition to serving on the wrong side in the war, he was also intelligent. Very often the latter was sin enough to get deported to Siberia. He managed to hide for years living by his sister (my Grandmother). There was a lot of work on the farm. He helped with farm work by putting on women´s clothes and going out on the field to make hay for the cows and such. The neighbors knew, which was risky, but they never said a word.  Sometimes when things got hot, he had to hide in the forest. There he joined a group called the Forest Brothers. These people were fighting against the Soviet regime. My Great Uncle´s days in hiding ended when his group of Forest Brothers got ambushed and arrested. My Great Uncle got arrested at my Grandma´s farm. His main crime was undermining the Soviet regime by being part of the Forest Brothers and fighting against communism. He was sentenced to the Mordva prison camp in Siberia, at first for 25 years. His sentence was later shortened to 15 years. The year was 1953. My Grandmother was sentenced to the Harku women´s prison (in Estonia) for 5 years for providing the cover for a "dissident". She had to leave her 2 young daughters behind - my Mom and her little sister. My Grandmother was freed three years later.  

According to Hart´s letters, he led a privileged life in the prison camp. He had a private room where he lived and worked as doctor and x-ray specialist. There was an old x-ray machine which he had to fix himself. In his letters he never complained but he missed home, his family, and his freedom. In one letter he wrote on 18th of February 1959, just a few days before Estonia´s Independence Day, he drew an Estonian blue-black-white flag in the header of his letter. Any display of this flag of mention of Estonian independence was strictly forbidden in Soviet times. Since all the outgoing and incoming mail was checked, it was definitely a brave move. It was apparently either missed or ignored. Very often you could read in between the lines what he was trying to say. 

His letters were always very long, written from edge to edge. No inch of paper was wasted. 

Even in these dark times there was an Estonian lady who most definitely lit up his life and gave him some hope. Her name was Leida. She was visiting a prisoner in the camp and happened to meet Hart. They fell in love. They got the privilege to meet once in a while. The story about her is kind of confusing. My family did not really trust her since there was doubt that she might be somehow connected to the KGB. There was never any proof however. What does raise a question mark is the fact that she got married just 6 months after my Great Uncle died. More questions than answers, but unfortunately there is no-one left to ask.

In 1968 my Great Uncle´s prison sentence came to an end. On March 17th he walked out the prison camp´s gate. He took about 100 steps and collapsed. He was taken to the local hospital where he died during surgery. When his body was returned to his sister for burial in Estonia they noticed he was all yellow. There was no official explanation about his death. There was suspicion that he was poisoned, but again, there are more questions than answers. 

My Great Uncle vowed to fight communism till the end of his life. The last 15 years of this fight was rather silent.    

People here sometimes ask if I plan to give up my Estonian citizenship and take U.S. citizenship. Being Estonian is such a big part of my identity the answer has to be no. My Great Uncle would certainly never approve of that. 

  

Yes I Can!

Mõni aeg tagasi kogesin Ameerikat eriliselt kõrgel kontsentratsioonitasemel. Seda kinnises ruumis ja paari tunni vältel. Seda nüüd mitte juhuslikult, vaid me täiesti vabatahtlikult otsisime n.ö. kohta, kus juhtuda. Nimelt jõudis Billini ühe seminari tutvustus. Seminari läbivaks teemaks oli Robert Kiyosaki investeerimisalased vaated. Põhimõtteliselt ei midagi uut, kuna Kiyosaki raamatuid oleme me mõlemad lugenud ja üldiselt tema maailmavaateliste seisukohtadega nõus. Seminar oli tasuta ja mõtlesime, miks siis mitte väike sõit teha ja inspiratsioonisüsti saada.

Kunagi omal ajal liitusin ma Facebookiga just seetõttu, kuna mulle tundus, et igasugu lahedate ürituste/koolituste info läheb minust lihtsalt mööda. Kui veel lastega kodus olin, käisin ennast päris tihti koolitamas alustades mööbli restaureerimisest kuni ettevõtlusteemadeni välja. Reeglina igast koolitusest oli midagi kõrva taha panna ja kui ka ei olnud, siis vähemalt kohvipausid olid alati nauditavad.

Meie seminar toimus Hiltoni hotellis. Registreerisime ennast lõunasele seminarile. Teine, sisult sama koolitus, toimus pealetöisel ajal. Registreerimislaua juurde jõudes selgus, et erilist rahvamassi just kohal ei ole. OK, ikkagi tööpäev ju. Otsustasime Billiga suhelda sala- ehk eesti keeles. Ruumi sisenedes ütlesin Billile, et peaasi, et siin väga Ameerikaks kätte ei lähe, muidu olen ma siit sirgelt läinud. Stiilis tupsu kalli-kalli, võõrastega kätlemine, small talk ja „YES I CAN!“ skandeerimine.

Saime vaevalt esimeses reas (kuhu meid konktreetselt suunati) oma tagumikud maha panna, kui koolitaja palus meil kõigil püsti tõusta ja enda lähedal olevaid inimesi tervitada ning endast rääkida. Eestis öeldakse selle kohta koolitusel „oma mugavustsoonist väljumine“. Ma olen EESTLANE ja palun! ärge mitte kunagi paluge eestlasel sunnitult ja teeseldult, viisakat small talki ajada, kui sa sekund hiljem ei mäleta oma vestluskaaslase nime ega seda, kust ta pärit on. Aga mul ei olnud pääsu. Kohustusliku jutuajamise käigus leidsin ennast korduvalt ukse poole kiikamas. Lõpuks lubati meil istuda. Koolitaja küsis: „Kas olete üles soojenenud?“ „NOOO!“ kõlas suhteliselt üksmeelne, lõbustatud ja vali vastus. Sel hetkel sain aru, et mina olen eeldatavasti ainuke, kelle jaoks sõnapaaril „mugavusstsoon“ on mingi sisuline tähendus. Ameeriklane tunneb ennast olukorras, kus tal on vaja oma mõtteid väljendada, võõrastega tühjast-tähjast lobiseda, nalja visata, skandeerida, reeglina alati mugavalt. Ehk ei olegi nagu põhjust või vajadust või kohta, kuhu väljuda.

Tasuta asju pole olemas, eksole. Nii me leppisime Billiga juba eelnevalt kokku, et mida iganes meile pähe määritakse, me ei lähe liimile. Lõpuks tulime ju siia lihtsalt mõnusalt, harivalt aega veetma. Itaallaslikult sile, rätsepa ülikonnas koolitaja rääkis  kinnisvarasse investeerimisest, hoides pidevalt silmsidet saalis istujatega. Kuna istusin esimeses reas, siis ei lasknud pidev silmside hoidmine mul mitte kuidagi mõnusasse mugavusstsooni laskuda. Nii, kui ennast lõdvaks lasin kõlas „do you know, Katie, that...“.

Ja siis visati esimene konks välja! Slaid, kus kuulutati välja OLULISELT põhjalikum, saladusi paljastav 3-päevane koolitus, mille maksumus on muidu 1500 USD, kuid täna, jah ainult täna, siin ja praegu on koolituse maksumus vaid 495 USD. Slaid näidatud, mindi seminariga sujuvalt edasi. Jõudsin veel mõelda, et polnud just selline väga kiusatust tekitav pakkumine. Mõned slaidid hiljem aga kuvati seinale sama pilt. Nüüd aga oli pakkumine oluliselt ahvatlevam. Täna, siin ja praegu registreerides on 3-päevase koolituse hind 495 USD ja sinu kaaslane saab koolitusele tulla TASUTA! Noo, oluliselt ahvatlevam. Seejärel palus koolitaja püsti tõusta kõigil, kes pole teinud ühtegi kinnisvara investeeringut, kuid sooviks sellega tõsiselt tegelema hakata. Üle poolte saalis viibijatest tõusid püsti. Seejärel palus koolitaja suunduda neil saali tagumises otsas oleva laua juurde, kus saab ennast koheselt koolitusele registreerida ning ühtlasi paberkandjal väärtuslikku õppematerjali. Ja teate, need inimesed läksidki ilma igasuguse kõhkluseta sirgelt registreerima! Ma kujutan ette, kuidas Eesti müügimees näeb sellise õnnestumisskooriga kliendihanget vaid oma kõige helesinisemates unenägudes. Koolitus läks aga edasi.

Mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kas ma keskendun koolituse sisule või pigem jälgin koolituse arengut kui näitemängu. Kogu seminari ülesehitus oli äärmiselt professionaalne, mitmeid kordi läbimängitud, nõrgad kohad eemaldatud. Tekitati olukord, kus sul ei ole aega oluliselt oma otsust vaagida, vaid otsuse tegemisel lükati kunstlikult veel hoogu juurde. Natuke nagu teleturg, aga väga professionaalne teleturg. Tempo oli meeletult kiire ja ka seda vaid ühel põhjusel – et sa ei jõuaks küsida midagi sellist, mille vastus annaks liiast infot välja. 

Ilma igasuguse irooniata – tegelikult oli väga hea ja asjalik seminar ja müügitehniliselt üliprofessionaalne. Saalisolijad tundsid ennast pealtnäha mõnusalt. Seega polnud midagi imestada, kui koolituse lõppedes olin ka ennast pisut lõdvemaks lasknud. Koolitaja õhkuhüpete ja ägedate rusikavibutuste saatel esitatud küsimustele ning neile järgnenud skandeerivatele vastustele saalist,

„kas sulle meeldib raha?“ – YES!

„kas sa tahad, et sul oleks rohkem raha?“ – YES!

„kas teeme koos rohkem raha?“ – YES!

vastasin isegi pisut valjemalt kui lihtsalt mokaotsast.

Koolitus sai läbi. Meil ei olnud käes tasulise koolituse materjalidega suurt kotti. Seega niisama lihtsalt me siit välja ei pääse. Täpselt nii oligi. Üks müügimeestest suundus sirgelt meie poole ning uuris, kas you guys tahaksite ennast koolitusele registreerida. „Me hetkel arutame seda“ vastas Bill. Seisime keset saali, mina näoga kella 12 suunas ning Bill näoga ukse poole, kella 6 suunas.

„Bill, anna märku, kui tee on vaba.“

„Nüüd on vaba, ruttu.“

Sel hetkel oli mul multikategelase tunne, kes mõned sekundid kraabib lihtsalt kohapeal ning seejärel tuiskab tolmupilve maha jättes minema. Samas oli samm selline püüdlikult mõõdukas, pilk pealtnäha ükskõikne (ilmselgelt väga halb näitemäng) ning uks ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla. Välja jõudes premeerisin ennast maailma kõige kallima Hilton kohviga. Meist möödus üks meesterahvas, kelle puhul ma ei olnud sugugi kindel, kas ta võis olla üks müügimeestest või mitte. Kuidagi olime me rahva seas talle silma jäänud, sest ta uuris Billilt, kas you guys ei registreerinud ennast koolitusele? Eitavat vastust kuuldes teatas ta, et tema ka mitte, sest oli äsja ostnud 2500 USD maksva samalaadse koolituse. Ehk sellest peaks piisama.

Kuna Ameerika kontsentratsioon selles päevas oli minu jaoks keskmisest kõrgem, pidin juurte juurde naasmiseks õhtul sissevaatavalt Tättet kuulama. Kase kallistamiseks seekord ei läinud. Ju siis olen juba mõnevõrra treenitud.  

Kui midagi peaks juhtuma

Ainuüksi lähiajaloos on mitmel korral ennustatud kuupäevalise täpsusega meid tabavat maailmalõppu. Kunagi pole seda aga juhtunud või oleme me juhtunu lihtsalt tunnetamata jätnud. Ameeriklaste kapisisude järgi otsustades on aga maailmalõpu ohupilv meid pidevalt saatmas. See, et ma suudan juba toiduvarude osas nädal ette mõelda, on päris hea. Aga varude soetamine igaks elujuhtumiks on siiski minu jaoks kõrgem pilotaaž. 

Minu ostud on reeglina vajaduspõhised v.a. toidupoe mõned emotsiooniostud, kui lihtsalt hullult isutab. Asjad tekitavad minus stressi või õigemini otstarbetute asjade rohkus tekitab stressi. Seega mulle kohutavalt meeldib, kui midagi saab otsa (v.a. šokolaad ja bensiin) või midagi ebavajalikku saab ära anda või äärmisel juhul ära visata. Või veelgi parem, kui midagi ebavajalikku üldse ei tekikski. Lapsena läks asi lausa nii kaugele, et valisin tööõpetuse tunniks vajaliku kanga värvi selle järgi, milline niidirull mul kodus kõige suurema tõenäosusega võiks otsa saada. See tunne, kui niidi alt tuleb välja puhas papist rull või veel parem, puidust rull... nagu lapsel, kes kohtub esimest korda kausi põhjas oleva karuga.  Ühesõnaga puhtalt minu kiiks. 

Ameeriklased on oma olemuselt ja ellusuhtumiselt pigem rõõmsameelsed ja optimistlikud. Klaas on ikka pigem pooltäis, kui pooltühi. Kui me aga ämmaga ükskord ümber nurga poodi sõitsime, siis ta ütles, et peab kindlasti tee peal bensiini võtma. Märkasin, et paagi näidik oli täpselt poole peal. Minu segaduses oleku peale teatas ämm, et kui bensiinipaagi näidik on poole peal, siis tema jaoks tähendab see seda, et paak on tühi. See suhtumine kirjeldab minu meelest ideaalselt ameeriklaste suhtumist kõikvõimalikesse varudesse. Varude all pean silmas justnimelt igasuguseid toiduvarusid.

Kunagi nuttis mu laps ennast õhtul magama, sest olin juba mitmendat korda järjest unustanud osta ketšupit, millega saab kõik absoluutselt söödamatud toidud söödavaks muuta. Ameerikas sellist asja ei juhtu, sest kui ketšupipudel on pooltäis, siis on ta samahästi kui tühi ja tuleb kiirelt uus hankida.  

Ma saan aru, mul on lihtne keksida, sest ma pole siin kunagi istunud lumevangis või paadiga mööda üleujutatud tänavaid sõudnud. Ma pole kunagi oma elus kogenud korralikku orkaani ega seda, mis tähendab nädal ilma elektri ja kütteta majas istuda. Ma pole kunagi akende ette laudu tagunud või maja ümber liivakottidest barrikaadi ehitanud. Loodusõnnetus Ameerikas tähendab teel olles tunde ja tunde liiklusummikutes istumist. Ühesõnaga no fun. 

Sügisel oli meil plaanis nädalavahetuseks New Yorki vanaema juurde sõita. Aga just samaks nädalavahetuseks lubas, et Floridat tabanud orkaan liigub edasi New Yorki suunas. Bill teatas resoluutselt, et sõit jääb ära. Minu jaoks tundus see natuke liiga mugav taganemine nädalavahetuse plaanidest. Arvasin, et tegelikult oleks päris põnev sellist päris orkaani oma nahaga kogeda. Noh stiilis et „paneme soojalt riidesse ja läheme Pirita muulile laineid vaatama.“ Billi pilk saatis mind seepeale lähimasse psühhiaatriahaiglasse.

Meie oleme aga igaks elujuhtumiks valmistunud. Õigemini on ettevalmistused tehtud juba enne meie jahimajja kolimist. Jahimajas pole kunagi keegi aastaringselt elanud, kuid sellest hoolimata oli juba enne meid kappides meeletutes kogustes konservtoitu ja erinevaid kuivaineid. Ämm muretses meile oma suures hoolimises enne lumehooaja algust igikestvat piima, mis mitte kunagi halvaks ei lähe... Ja Bill... Bill on meile hankinud ube! Ubadest teeb Bill imemaitsvat chilli´t. Ühel päeval poes käies ladus Bill ostukorvi mitu paki ube. Mulle meenus, et just eelmisel korral me ostsime ube. Bill oli need aga kusagile nii ära paigutanud, et enam ei leidnud üles. Kui ma mehe ja laste kõrvalt midagi õppinud olen, siis on see suhtumine, et lahinguid tuleb valida. Kuna lisapakid ube maailmavaateliselt just oluliselt midagi ei muuda, siis seekord olin vait. „Üleüldse on hea, kui meil on olemas tagavarad, kui midagi peaks juhtuma“, selgitas Bill veel lisaks, et ma ikka olukorra tõsidusest aru saaksin. Just... kui midagi peaks juhtuma.

Vahepeal olin kolm kuud Eestis ja selle aja jooksul on ubade varu veelgi täienenud. Võib olla, et ka oht, et midagi juhtub, on selle aja jooksul võrdeliselt suurenenud.

Seega, kui midagi peaks juhtuma, siis on meil:

•          Vähemalt kahekuune kuivainete ja konservtoitude varu.
•           Suurpere 5-aastane seebivaru.
•           Erinevad puhastusvahendid, millega saaks 2 aasta jooksul läikima lüüa nii jahimaja     kui ka inertsist kõik naabermajad.
•           Puidupuhastusvahenditega saaks 10 aasta jooksul poleerida kõik seintel olevad       põdra- ja hirvesarved.
•           Spetsiaalse inimlõhna eemaldava duššigeeli ja šampooniga saaks testida terve    osariigi loomade haistmismeelt.

Minu süda on rahul. Me oleme põhjalikult ettevalmistunud. 

Nojah, ega eestlasedki "patust" priid pole. Meie laiahaardeline marjade ja juurikate purkidesse ja karpidesse korjamine suvisel hooajal võib kõrvaltvaatajate jaoks olla mõneti arusaamatu ja tunduda justkui valmistuksime suuremat sorti näljahädaks. 

Täna, kui ma seda juttu kirjutan, on väljas meeletu marutuul. Kes teab, võibolla on just täna see päev, kui midagi juhtub ja meil on põhjust esimene konserv lahti teha.

Nüüd aga paluks kõikvõimalikke retsepte, mida nende ubadega teha.