Head Ameerika asjad

Siin olles paratamatult paned alateadlikult mingid nähtused hea-halb teljele. Ma tegelikult püüan seda mitte teha, sest nagu nii mõnedki nähtused on omased vaid Eestile, on ka nähtusi, mis on omased vaid Ameerikale. Mida vähem on sul filtreid ja võrdlusmomente, millest infot läbi lasta, seda lihtsam. Aga ma ei saa sinna midagi parata - oma päritolu tõttu on need analüütilised filtrid mul olemas ja võrdlused on seetõttu ka lihtsad tekkima. 

Kunagi kirjutasin headest Eesti asjadest. Nüüd on Ameerika kord. Ma olen paraku sedasorti inimene, kelle energiat ja edukat päeva ei mõjuta mitte see, kas ma väljun voodist vasaku või parema jalaga. Küll aga on edasine päeva kulgemine seotud sellega, kas ma ärgates kissitan ereda päikese tõttu silmi või löön voodist tõustes pea vastu raskeid pilvi. Pennsylvanias, kus me elame, on vähemalt kuuel päeval nädalas päikseline ilm. Ka novembrikuus võib esineda üksikuid suviseid t-särgi ilmasid. Seetõttu on ka hommikune energiatase hoopis teine ja ma täheldan seda ka laste puhul. Ühesõnaga - mõõõõnus!

Vahepeal on mul tunne, et ameeriklastel on kolmas silm. Seda mitte otsmikul, vaid pigem kuklas. Kuidas muidu nad alati MÄRKAVAD ja mitte ainult ei märka, vaid vajadusel ka sekkuvad. 

Ükskord New Yorkis olles ning kaubanduskeskusest bussipeatuse poole minnes märkasin üht naist, kes kandis kohutavalt rasket kotti. Järgmisel hetkel oli tema kõrval teine naisterahvas, kes pakkus, et ta ei peaks sellist kotti küll üksi tassima ja las ta aitab teda vähemalt kuniks neil on ühine tee. Seejärel kõndisid nad sõbralikult edasi - üks hoidis üht ja teine teist kotisanga.

Ühel päeval ootasin koolibussi peatuses laste bussi. Tuletan meelde, et see on koht, kus peale meie mitte keegi teine jala ei käi. Minust sõidab mööda üks vanem härrasmees, aeglustab ja lõpuks peatub. Avab autoakna. "Mam, is everything OK with you?"  Loomulikult olen ma OK, naerame ja soovime teineteisele ilusat päeva. Aga ma sain kinnituse, et kui ma ühel hetkel ei peaks olema OK, siis on raudselt alati keegi, kes seda märkab ja aitab. 

Ameeriklasel on erinevaid kaitsekihte ja komplekse oluliselt vähem, kui ühel keskmisel eestlasel. Nad on sellised mõnusalt vahetud ja lapsemeelsed. Seda kõige positiivsemas mõttes. Võhivõõras inimene võib sinuga vabalt suhelda suvalisel teemal. Põhimõtteliselt öelda, mida iganes sülg suhu toob. Nii olen saanud mina sõbraliku silmapilgutuse osaliseks, kui viimasel hetkel foori taga teed otsustasin ületada ning mulle vastu jalutav meesterahvas naeratades märkis: "Nuuh, jäid unistama ;)?" 

Aga see, mida sülg suhu toob, on eranditult ja alati positiivne või hooliv. 35C kuumuses jalgpallimatši vaadates otsustasin end jahutada sidrunisorbetiga. Tops oli ameerikalikult üüratult suur. Tribüünile tagasi ronides haaras üks vanem härra mul käest ja palus näidata sorbetitopsi. Loeb seda ja ütleb isalikult: "Kas sa ka tead young lady, et see sorbett sisaldab tervelt 54 g suhkrut?" "Noh, see pole ju väga hullu", vastan naeratades "ja kui see teid lohutab, siis ma jagan seda oma abikaasaga - seega kõigest 27 g per nase." Naerame mõlemad ja soovime teineteisele ilusat päeva. 

Ka lapsi hommikul kooli saates võtab neid esimesena vastu laialt naeratav bussijuht ning positiivse, toetava, enesehinnangut tõstva koolipäeva lõpetab niisamuti laialt naeratav turske turvamees, kes high five´ide saatel koolitäie lapsi õigete busside peale laiali jagab. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et järgmisel korral kooli minnes pean vist midagi muud selga panema, sest kooli sekretär on minu mantli kohta juba nii palju komplimente teinud, et oleks juba peaaegu ebaviisakas seda mantlit mitte talle anda :).   

Sedasorti märkamised, sekkumised, spontaansed reageerimised on minu jaoks erakordselt armsad ja Eestis olles tunneks ma sellest tegelikult väga puudust. 

Ameeriklased on väga suured reeglite armastajad ja väga organiseeritud. New Yorki bussipeatustes võid näiteks näha järjekorras seisvaid bussi ootavaid inimesi. Jah, nad kõik seisavad organiseeritult järjekorras. 

Nii mõnigi kord on meil Billiga tekkinud vaidlus, et mis mõttes mingi asi on nii, kui ida-eurooplaslikult natuke nihverdades võiks olla hoopis naa :). Sellist halli tsooni ameerikas ei ole. On must ja valge ehk üleüldiselt mitteaktsepteeritav ja aktsepteeritav. Kunagi tegin näiteks ühele basseinivalvurile (nö vetelpääste) selgeks, et mu kaheaastane beebivoltides laps on tegelikult kolmene. Seda ainult sellepärast, et alla kolmestele oli bassein keelatud. Tegelikult nii ei tohiks... ;).

Endise turundajana imetlen ameeriklaste oskust müüa mida iganes. Siin olles vaatan huviga saadet Shark Tank, kus ettevõtja küsib investoritelt oma ärile rahasüsti. Sõltuvalt ettevõtmise potentsiaalikusest ta kas saab või ei saa ärihaidelt vajalikku toetust. Ideed on seinast seina - mõni on miljardi dollari vääriline. On ka ideid, mille puhul mõtlen, kuidas on see võimalik. Näiteks ruumi lõhnastaja, mille sihtrühmaks on väikeste laste vanemad ning mille eesmärgiks on elimineerida voodialused koletisted ning seeläbi tagada lapsele rahulik uni... ehk sisuliselt müüakse lugu. 

Kataloogides võib kohata rida leiutisi, mis meie elu justkui oluliselt lihtsamaks teeks - munarebu lahutajad, küüslaugu pressid või lõikurid, porgandi koorijad. Enamike müügiargumendiks on, et sel viisil toidu valmistamine on vähem räpakas (less messy). Puht pragmaatiliselt ida-eurooplase mätta otsast vaadates võiks ju küsida, et kui toidu valmistamine nii kohutavalt räpakas on, siis kuidas sa tahad seda üleüldse suhu pista?!?! AGA, sellest hoolimata suudab kaubandus ameeriklastes suurepäraselt tekitada tunnet, et just SEDA asja olen ma väga vajanud. Kui kasvõi marginaalne protsent ameeriklastest sinu pakutu vastu võtab, on elu palmi all mojito klaasi taga tagatud. 

Enamikest asjadest suudan pragmaatikuna kergelt loobuda, aga näiteks pisaravaba ja ülikiire sibula hakkija eest teen küll leiutaja ees sügava kummarduse :). Ameeriklaste asjadehullust mõnes mõttes ka mõistan (mis ei tähenda, et selle omaks võtaksin). Ameerika kultuurile omaselt on näiteks jõulud see aeg, kus kingitusi tehakse lisaks perekonnale ka töökaaslastele, sõbrannadele, nende lastele, naabrinaisele ja ka postiljonile. Olukorras, kus kõigil on justkui kõik olemas, ongi väga lihtne müüa midagi, mida pole varem nähtud ning seeläbi tekitada ohhoo efekti. Nagu näiteks hot dogi vorsti spiraallõikur :). 

Juba mõne päeva pärast on mul võimalik headele Ameerika asjadele distantsilt vaadata. Endalegi ootamatult naasen mõneks ajaks Eestisse. Kindlasti oluliselt sügavamate ja suuremate emotsioonidega, kui ei kunagi varem. 

Ah jaa, ameeriklased on ikka päris nutikad! Pika otsimise peale õnnestus toidupoe pagariosakonnast leida ainuke ja selline enam vähem rukkileib. Nutikad ameeriklased on aga leiutanud võimaluse, kuidas ikkagi sind panna saia sööma. Alles kodus pakendit avades sain sellest aru. Nähvitsad sellised! 

Pühadest Ameerikas

Halloween, millesse paljud eestlased suure skepsisega suhtuvad, on sedapuhku seljataga. Hansu ja Elisabethi jaoks oli see esimene. Eestis elades käisid lapsed pea igal aastal marti jooksmas (kadrijooksuks oli neil tihtipeale ind raugenud). Seega kommilunimise kogemus nii siin kui sealpool ookeani on neil olemas ja seeläbi võimalik ka paralleele tõmmata. 

Halloween on ajalooliselt pühakute ja meie seast lahkunute mälestamise püha ning seda alati kergelt õõvatekitava alatooniga. Ameerikas hakkas halloweeni traditsioon levima tänu šotlaste ja iirlaste massilisele sisserändele 19. sajandil. Tänapäeval on sellest saanud laiaulatuslik kommertslik tähtpäev. Poodidesse jõuab halloweeni temaatika reeglina oktoobri alguses. Oktoobris saab ühtlasi alguse aasta lõpuni kestev pühade, kodukaunistamiste jada. Kõigepealt halloween, seejärel tänupühad ning lõpetuseks jõulud. Ameeriklased on kõik need pühad suutnud erakordselt kommertslikuks keerata. TV-programmid sisaldavad temaatilisi kokandussaateid, ajakirjades on trikid-nipid kodukaunistuseks ning kostüümide müük käib täistuuridel, rääkimata maiustuste müügist. Sel aastal müüdi halloweeni eel komme kosmilise 2,5 biljoni dollari väärtuses! 

Lahtised uksed andmaks märku - sa oled siin oodatud.

Pühadetemaatikata maja linnapildis on pigem haruldus. Seega ka igasugu tintelvintelite, aia- ja uksekaunistuste müük tekitab arvestatavaid rahaliikumisi. Oktoober on ka kõrvitsakasvatajate "laulupidu". Kõrvitsaid kasutatakse nii laternate meisterdamiseks kui ka lihtsalt aia- ja trepikaunistustena. Siinkohal tuleb küll ameeriklaste kiituseks öelda, et oktoobris-novembris tegelevad nad keskmisest usinamalt taaskasutusega, kuna justnimelt novembri lõppu jääva tänupüha üheks toidusümboliks on kõrvitsapirukas. Hea võimalus dekoratsioonide ärasöömiseks. Oktoober, november on ka pumpkin spice maitsega toiduainete tippkuud. Põhimõtteliselt on seda maitset saada igas toidukategoorias lihast kommini. 

Ma ei ole oma lastele kunagi kommi keelanud. Pigem üritanud nende tarbimist mõistlikuse piires hoida. Seega oli lastel vaba voli pommi ja kommi teha. Kõigepealt kostüümid. Hans ja William otsustasid valida üsna mainstream kostüümid - Hans kehastus Hulkiks ja William jubedaks muumiaks. Elisabeth, kes meie peres on kahtlemata enim kastist välja mõtlev, soovis kehastuda kõrvitsaks. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest kujutasin juba ette, kuidas tänavad on tuugalt väikseid Elsasid ja printsesse täis. Halloweenitama läksime naaberlinna, mis on pigem selline rikaste ja ilusate linnake. 

Cronenbergid ülekaalulise luukerega.

Esimese asjana märkasin kaunistusi. Väga paljude elamiste kaunistamiseks võis olla kulunud vähemalt päev. Ma ise paraku ei ole eriti tubli kodukaunistaja. Jah, jõulude ajal dekoreerime lastega elamist, aga kõik muud pühad lähevad minust paraku mööda. Seega ameeriklaste innukus pühadetemaatika oma koduaeda tuua on tõeliselt imetlusväärne. Midagi ei tehta vaikselt niki-naki, vaid ikka pauguga ja suurelt. Teiseks, ameeriklased hoiavad kommijooksjate tarvis oma kodu ukse lahti näitamaks, et te olete oodatud. Väga paljud majaomanikud on ka ise ennast kostümeerinud ning tulnud maja trepile kommi ja muud nänni jagama. Ameeriklaste jaoks on kogu halloweeni, tänupühasid ja jõule ümbritsev trall fun. Ja see kõik panebki mind mõtlema, et kui asjaosalised ise võtavad neid üritusi ootusäreva rõõmuga, mitte tüütu kohustusena, siis pühasid ümbritsev kommertslikkus ei omagi enam suurt tähtsust. Trippe lõdvemaks lastes on ka endal selle vooluga päris tore kaasa minna. Rääkimata lastest.

Majaelanikud kostüümides.

Just mõned päevad tagasi osalesin arutelus, kas Eesti linnades on mardi- ja kadripäeva komme hääbumas. Ma ei arva, et see oleks hääbumas. Küll aga näen drastilist suhtumise erinevust. Tallinnas mardijooksu tehes pidid mu lapsed tihtipeale edutult ukselt uksele liikuma. Tavaliselt helistasin oma Kadrioru tuttavatele ette ja küsisin, kas on OK tulla. Nii sai kindlapeale mindud ning ühtlasi minimiseeritud "sa ei ole siin oodatud" suhtumine. Võimalik, et see on linnaosati erinev ja näiteks Kalamaja elanikel on ka välisuksed nendel õhtutel lahti andmaks märku "tule, tule :)."

Järgmisel nädalal on arvatavasti halloweeni kaunistused asendunud tänupühade kaunistustega. Ilus nädalavahetus ühtede dekoratsioonide pakkimiseks ning teiste väljavõtmiseks on ju ees. Ilm on siin jätkuvalt varasügiseselt soe. Ja meil on kogutud vähemalt kuune kommivaru :).  

Värvidemäng

Juba paar viimast nädalat olen üritanud peeglit vältida. Ilmselgelt vajas minu soeng professionaalset sekkumist, kuid olin otsust pidevalt edasi lükanud. Väljakasvanud juuste ja kulunud värviga on paraku sama lugu, nagu hambavaluga. Iseenesest see ei parane.

Ma arvan, et enamikel naisterahvastel on välja kujunenud oma isiklik juuksur, kes tunneb kõiki sinu kiikse ja eelistusi ning oskab kombata sinu avatust muutusteks ning üleüldse tunneb sind läbi ja läbi. Juuksed on ühe naisterahva jaoks sedavõrd isiklik teema, et nendega naljalt ei mängita. Vähemalt mitte siis, kui sul ei ole oma juuksuri puhul 100%-list usaldust. Olin üsna kimbatuses. Kuidas ma leian endale siin uue usaldusväärse ihujuuksuri? Ma ju võin googeldada ja leida portsu juuksurisalonge, aga millist neist usaldada? Bill uuris natuke maad. Siin on üks kohalik naisterahvas, kes töötab naaberlinna salongis küünetehnikuna ja soovitas väga sealset „noort ja andekat“ juuksurit, Jessicat. Tore, noori ja andekaid toetan mina meeleldi.

Vahepeal saime kutse novembri alguses toimuvale viisakamale kleidi ja kontsa üritusele (lõpuks ometi!). Bill otsustas mind üllatada ja tellis mulle netist ühe imeilusa helesinise kleidi. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kleit tuleb teatud paketiga. Ühel õhtul peale õhtusööki alustas Bill ääri veeri juttu (olles eelnevalt hoolitsenud selle eest, et ma oleks vähemalt klaasi veini ära joonud): „Tead, ma mõtlesin, et selle kleidiga sobiks imeliselt blondid juuksed... Mis oleks, kui sa laseks ennast blondeerida...“

Ma olen blond olnud täpselt üks kord elus ja see oli 100 aastat tagasi. Tookordne blondi-ajajärk lõppes tõdemusega, et see, kes on brünetiks sündinud võiks selleks ka jääda ning erinevad värvikatsetused võiksid piirneda  pruuni-punase variantsioonidega. Seetõttu mõistate, miks Billi ettepanek ei olnud isegi mitte kaalumist väärt. Aga ta ei jätnud jonni ja ma lõpuks leebusin. Mis siin salata, kui lõppetulemus on ikka täitsa mööda, saab kasvõi järgmisel päeval uuesti juuksurisse minna ja vana toon taastada. Seega riski nagu väga polekski.

Autosse istudes ja juuksurisse minnes valdas mind suur ärevus nagu üliõpilasel, kel on eksami edukaks sooritamiseks täpselt üks päev puudu jäänud. Teel olid aga imelised vaated mägedele, mis õnneks rahustasid pisut.

Enne

Jõudsime kohale. Koht oli selline... lihtne, väga lihtne. Ei mingeid „Läbis edukalt täiendkoolituse“ diplomeid ega ka naisteajakirjade hunnikuid. Auravast kohvist rääkimata. 

„Praegu on veel võimalus põgeneda“, mõtlesin endamisi, "kuid oleks äärmiselt primitiivne otsustada sisu üle selle kesta järgi. Seega jään." 

Siis tuli Jessica, varastes kolmekümnendates ümarate vormidega naine. Esimesena torkas silma roosa-lillatriibuline juuksepahmakas, seejärel kulmuneet ning peale „hello, how are you“  tuvastasin ka kaks puuduvat hammast.

„Mis oleks, kui ütleks, et ma tahaks lihtsalt pesta ja föönitada...?“, mõtlesin endamisi. Minu mõtiskluste ajal oli jõudnud aga Bill suu lahti teha ning käis arutelu minu soovitud värvitooni üle.

Jessica: „Kas teen kergelt heledamaks või soovite dramaatilist blondi?“

Bill: „Pigem dramaatilist blondi.“

Seisin nende kõrval nagu väike laps, kes on veel liiga noor, et oma arvamust avaldada.

Mina: „Ma sooviks näha, milline see dramaatiline blond täpsemalt välja näeb.“

Jessica: „Oi, meil kahjuks ei ole näidiseraamatuid, aga see on üsna hele, aga mitte lumivalge.“

No mis seal ikka. Lase ennast lõdvaks. Kõik läheb hästi ja kui ka ei lähe, on see parandatav. Töö ajal kädistab Jessica, kuidas talle õudsalt meeldivad erinevad funky toonid ja ta vahetab neid tihti. Ta on olnud roosa, roheline, oranž jne. „OK“, mõtlen endamisi, „oma juustega võid teha mida iganes ja see võib sinu puhul väga äge olla, aga don´t mess with my hair“!

Tund hiljem, kui Jessica on peale pleegitamist mulle teise värvikihi pähe pannud, näitab ta mulle pea tühja värvikaussi. „Näed, ma lisasin siia värvi sisse natuke oranži ja punast, mitte palju, aga natuke. Nii on huvitavam.“

„Oh aeg!!!“, karjun mõttes ja üritan ennast kohe ka rahustada. Ikkagi Halloween või nii, las ta siis olla. Et säästa teist jalga ämbrisse sattumast, ütlesin igaks juhuks ennetavalt, et lõigaku hästi vähe, mida ta ka tegi. Naksas mõned korrad eest ja tagant ja valmis. Föönitamisel mõtlesin, et äkki pakuks oma abi... Teenustasu oli minu elu üks odavamaid.

Salongist lahkudes näitas Bill üles oma jäägitut vaimustust. Ilmselgelt tema enda meelerahu huvides ei saanud ta vastupidiselt reageerida.

Jäin huviga ootama, millal lapsed koolist tulevad ja mida nemad asjast arvavad. Nende reaktsioon on kahtlemata kõige siiram ja vahetum. Kui lapsed olid oma esimesest hämmastusest üle saanud, pääsesid ka nende keelepaelad valla. Elisabeth keksis ringi ja karjus käsi plaksutades „uus emme, uus emme.“ Hans ei saanudki oma hämmastusest üle ja uuris KUIDAS sa seda tegid? William oli tõsiselt vaimustudes ja teatas, et ma olen vähemalt 10 aastat noorem. William, kes on muidu kõndiv diplomaatiaõpik, pani seekord paralleelide tõmbamisega aga natuke mööda: „Tead, emme, praegu on see väga võõras. Sinu enda ja teiste jaoks ka. Aga võtame näiteks selle metsamaja, kus me elame. Ma alguses mõtlesin, et mingi imelik, vana maja, imelikus kohas, aga nädal hiljem oli see juba täitsa OK, normaalne noh!“ 

....

Nägin, et miski jäi teda ikka vaevama. Peale mõningast kimbatust otsustas ta siiski suu avada: „Emme, ühest asjast ei saa ma aru. Sa ütlesid, et see oli issi mõte, aga KUIDAS SINA KÜLL SELLEGA NÕUSTUSID?!?“

Ma kahjuks ei osanud sellele küsimusele vastata.

Mida ma sellest kõigest õppisin:

1. Roosade juustega juuksur leiab raudselt võimaluse sinu peal oma kiiksude väljaelamiseks.
2. Mõiste „noor ja andekas“ on subjektiivne.
3. Naisterahva võrdlemine vana, imeliku majaga on täiesti OK, kuniks võrdlejaks on sinu enda laps.
4. Kingitud kleit ei pruugi olla lihtsalt kleit.
5. Sügisene värvidemäng on siin imeline.

Pärast

Head Eesti asjad

Paar päeva tagasi sain e-kirja Finnairilt. Teemaks „Your journey to Tallinn Oct 12, 2016“. Kui jaanipäeva eel ostsin piletid New Yorki, võtsin ka tagasisõidupileti. Edasi-tagasi pilet maksis praktiliselt sama palju, kui üks ots. Mulle meeldis teadmine, et kui korterimüügi või mingi muu teema pärast peaks tekkima vajadus Eestisse tulla, on see variant vähemalt võimalik. Või ka siis, kui ma lihtsalt väga tahan tulla... Loomulikult oleks ma tahtnud tulla, kuid otseselt vajadust ei olnud ning ka teisi aspekte kaaludes, oleks see olnud ebamõistlik käik. Küll aga pani see kiri postkastis mind tõsisemalt mõtlema asjade üle, mida ma igatsen.

Ma ei hakka üldse rääkima sellest, et igatsen oma pere ja sõpru. Õnneks on olemas Skype ja Facebook, mis vahemaad tuntavalt vähendavad. Küll aga on tõesti rida asju või nähtuseid või sündmuseid, millistele Ameerikas ei ole ma suutnud sobivat alternatiivi leida.

Paar nädalat tagasi olime teel New Yorki ämma juurde. Judy juurde jõudes märkasin tema köögikapil kahte pakki Eesti päritolu leiba. Panin selle nägemuse hilise õhtutunni süüks, kui Judy vahele lõikas, et Billi sõber, Raik, oli just mõni aeg tagasi siit läbi käinud ja need leivad toonud. Raik on Eesti-Austraalia päritolu mees, kes oli parasjagu USA-t väisamas. Raiki täpsed sõnad pakki üle andes „ma arvan, et Kati on selleks valmis“.  Ma arvasin, et musta leiva järele õhkamine on klišee, aga pagan võtaks, ei ole! Ameerikas, kus on justkui kõike saada ja rohkemgi veel, ei ole võimalik poelettidelt leida harjumuspärast rukkileiba. Hiljuti leidsime toidupoe pagariosakonnast rukkileiva taolise asja, mis on enam-vähem, aga õiget eestlast ikka ära ei peta.

Suure rasvumisprobleemi tõttu on Ameerikas enamik piimatooteid rasvavabad või siis oluliselt vähendatud rasvasisaldusega. Mu vaesed hambaork-kehakujuga lapsed, kes mitte kuidagi kaalus juurde ei võta, õhkavad mõnusalt kooreste Eesti jogurtite järele.  Hea meelega ostaks, aga vot ei ole! Ja samas on see ka pisut ärritav, sest ilmselgelt ei ole süü end liikumisvõimetuks õginud inimeste puhul kerge rasvasisaldusega jogurtis või jäätises või piimas, vaid pigem üleüldises toidukultuuris (kultuurituses?) ning olematus liikumises. Ameeriklaste kiituseks pean siiski ütlema, et paljud jogurtid on vähendatud suhkrusisaldusega, mis tähendab tõesti seda, et suhkrut on lihtsalt vähem ning seda ei ole asendatud kahtlase aspartaamiga.

Vana Tallinna jäätis... Absoluutselt asendamatu maitse! Eesti jäätiste pärl. Balbiino, palun hakake seda Ameerikasse eksportima. Paluuun!

Igatsus Kalevi šokolaadi järele võib vahepeal isegi natuke hulluks ajada. Ameerikas on ju šokolaade küll (samas võiks öelda, et šokolaadi valik on kehvem kui mõnes keskmise suurusega Selveris), aga eestlastena, öelge ausalt, kas teid rahuldab Laima šokolaad? Nö oma šokolaadi eelistamisel on üks aspekt kindlasti hea ja tuttav maitse. Teine aspekt, mis on võibolla isegi olulisem, on emotsioonid, mis sellega seostuvad.

Meie Kadrioru kodus oli köögikapis kommide ja šokolaadide tarbeks kindel karp. Kuigi me püüdsime magusatarbimist piirata, siis juhtus ikkagi, et eelmisel päeval ostetud Suure Tõllu šokolaadist oli järgmise päeva õhtuks alles üks riba. Minu kurjustamise peale sain vastuseks, et mina ausalt võtsin ainult paar tükki, aga kuna sõber X oli külas, siis ma ju ei saa nii ebaviisakas olla, et talle ei paku. No ja siis tuli veel sõber Y ja Z ka külla ja siis ma pidin neile ka pakkuma.

Teate, kus ma hakkasin peale taolisi korduvaid intsidente oma lemmik šokolaadi hoidma? Pesusahtlis! See oli nii kindel koht, kuhu tõesi ükski tarkpea ei taibanud vaadata. Ja nüüd me jõuamegi emotsioonideni. Kui mul praegu oleks siin tahvel Suure Tõllu šokolaadi, siis eelkõige oleks see tükike mälestust neist hetkedest, kus vaiksetel õhtutundidel sõin segamatult salamisi oma lemmikšokolaadi, mõnutasin kamina ees ning vaatasin mõnd täiesti mõtetut naistekat või lugesin raamatut.

Jõulude ajal näeme teles ilusaid pisarakiskumise reklaame. Need minu puhul ei töötanud, sest vaatasin neid pigem analüütiliselt. Kui ma aga praegu näeks Kalevi reklaami lumisest maamajast, õnnelikust, ühtehoidvast perekonnast ning taustaks hingekeeli paitav muusika, siis ma vist lahistaks nutta nagu väike laps :). Justnimelt nende Minu Hetkede, Minu Keskkonna, Minu Maitseelamuste ja Minu Mälestuste pärast.  

Kohutavalt igatsen Eesti väiksust ja hubasust. Kogu eluks vajalik – kool, lasteaed, pood, meelelahutuskeskused, kohvikud, aga ka pere ja sõbrad – on Eestis tihtipeale kas jalutustee või väikse autosõidu kaugusel. Ameerika vahemaad, sõltumata sellest, kas elad perifeerias (nagu meie) või mõnes suuremas linnas, tapavad igasuguse spontaanse tegutsemise – spontaanne külaskäik, viimasel minutil kinno jooksmine, „Tsau, mis teed? Saaks poole tunni pärast X kohvikus kokku“ kõned sõbralt. See on kingitus! Ameerikas ei ole paljudel juhtudel inimestel isegi aega, et kusagil käia, sest ainuüksi tööle-koju kulgemine võib võtta 3 tundi sinu päevast. Absurdne!

Igatsen veel enda ümber naiselikku esteetilist ilu ja elamusi. Viimasel ajal olen viibinud üsna maskuliinses seltskonnas. Billi vend on pikemalt siin olnud, sest jahihooaeg on alanud. Ja siis ta käib jahil ja käib jahil ja käib jahil... Ja siis tuleb naabrimees õhtul siia, et kuulata lugusid, kuidas mehed käisid jahil ja käisid jahil ja käisid jahil. Ja siis ma tahan külmkapi sahtlisse toitu panna, kus on mingi väike pudel (sojakaste?). Ja siis satub Bill mulle peale ning karjatab, et sinna sahtlisse ei tohi toitu panna, sest seal pudelis on ... vabandage väga... põdra piss, mis on „kohutavalt kallis kraam“ ning väidetavalt oluline komponent jahi õnnestumiseks. Ja siis kõige selle taustal tahakski panna kontsad jalga ja kleidi selga ning minna esteetiliselt kaunisse kohvikusse ja süüa esteetiliselt serveeritud toitu, juua väga head veini, minna kontserdile ning saada sellest kõigest mõnus elamus ja olla lihtsalt naine.

Kõik eelnev pole sugugi mitte nutulaul. Ma ju ei stressa, vaid siinolek on jätkuvalt pigem pöörane seiklus. Tasakaalu mõttes peaksin järgmine kord kirjutama asjadest, mida igatseksin siis, kui oleksin tagasi Eestis. Neid jagub ja need ei oleks mitte asjad, vaid peaasjalikult silmiavavad kogemused, millega siinne ühiskond on mind positiivselt üllatanud.     

Canoe Expedition

It is human nature to make the same mistakes over again. Of course you hear a small voice in your mind warning you against, but somehow, you go ahead anyway. Hope springs eternal that this time, it will turn out better than the last.

We had a visit from two of Bill’s roommates from his VMI (Virginia Military Institute) days – John and another John, who is usually called JJ. A couple of words about VMI. According to VMI men (and I note for the record, that they are not necessarily objective) it is the most prestigious military school in America. Graduates come away with their brain capacity doubled and a muscular physique that makes the veins on their chest look like a road map. The men are proud of their school and the education they received, often marking it on their business cards and etc. 

The morning after their arrival, and after sending the kids off to school for the day, we planned a short canoe expedition on the nearby Upper Delaware River. JJ brought his own canoe. Technically the canoe is built for 3 adults, but the men all agreed that I could only count as ½, so close enough – onwards! This is the same stretch of this river, where some years ago I was in real fear for my children’s and my own safety.

Before

The scene was set for a sunny and social adventure surrounded by beautiful nature. The men loaded the canoe with a giant two-doored cooler filled with beer. All the ingredients for casual enjoyment were present. I found a cozy spot between the cooler and one of the seats. The weather was spectacular, spirits were high, the scenery was stunning – and away we went!

Some parts of the river were very calm, in others there were modest rapids which required some piloting skill to avoid winding up on the rocks or worse possibly overturning the canoe. After each successful passing of a treacherous stretch the men rewarded themselves with a cold beer. 

Before reaching the most challenging rapids of the day, we pulled over on the bank for a lunch break and the men took a little swim. Personally I found the water a bit too chilly. I noticed at one point that John was standing in the water up to his waist and hesitating to go any further. I had the urge to shout out to him, “Hey John, the water around you is turning pink!”. I was afraid that my cheeky Estonian humor might not be fully appreciated. Perhaps even seeming like something from another planet. So I kept my mouth shut.

After our lunch and swimming break it was time to plan a strategy to get through the white water. We decided to go straight down the center. I cannot say, if going more to the right or the left would have made any difference to what came next… The front of the canoe steered right between two large stones, and in an instant the canoe filled with water and we were all thrown out. The scene can be best described as organized chaos. Our first priority was to save the things being carried away in the current. Everyone grabbed for whatever was nearby, at the same time fighting the swift current and the stones. I grabbed on to the giant cooler box and hung on for dear life.

John, who in the critical moment had not lost his sense of humor, called out to me in a very calm and casual tone “Kati, would you pass me a beer please?”. I was the only one who was wearing my life preserver and gave up struggling against the current rather quickly. Resistance was practically impossible. I just let the current carry me. After a couple of hundred bruising meters being at the mercy of nature, I finally reached calmer waters, still hanging on to the cooler. Only then was I able to cast a glance over my shoulder to notice what was happening with the others. John had managed to find a stable footing and was standing in the fast water holding the canoe by one end. He was by far the farthest away.

A bit closer appeared JJ, who presumably also gave up fighting the current and was holding a couple of seat cushions. Closest was Bill, who in my opinion was very selective about the things he saved – he was floating on his backpack, holding the two oars as well as the remaining 3 life preservers. At this point I decided to haul the cooler up onto a large stone on the bank. It was only then that I realized what I had done. Damn! All I saved was the men’s beer!!! At the same moment I noticed a loose seat cushion floating in the distance, and as the water felt suddenly very comfortable and refreshing, I swam after it. Along the way I found my lost flip flops floating in the current, which I had totally forgotten about. Finally I came ashore considerably further down the river than all the others and waited there for the men to catch up. Unfortunately because I was farther away I did not get to see the men’s initial “I am so over it” cool attitude when they emerged from the water.

After

Once everyone had counted their bruises and soothed their pain with beer, Bill suggested that maybe one day soon we should bring the kids down the river on tubes. I thought it would actually be pretty cool. At the same time I heard a familiar little voice in my head, but I did not pay much attention. I guess it was nothing important.  

Kuidas ma sünnitasin koletise.

Kell on 7. Äratus. Vean ennast kööki, et lastele hommikusöök valmistada. Süütan lambi ja lõhnaküünla. Paar päeva tagasi tegin kaerahelbe küpsiseid. Näen, et küpsisekarbil pole kaan korralikult peal. Hakkan seda sättima ja kangestun... eile oli siin veel üks küpsis. Täna on sellest alles jäänud pool ning karbipõhi mustab.

„BILLLLLLL!!!!!“

„Mis toimub?!?“

„Meil on hiired!!!!!!!!!!!“

Bill on nagu vana rahu ise. „Hmm, kui sa õhtul söögi laokile jätad, võivad loomulikult hiired majja tulla. See on ju metsamaja! Ja mida sa paanitsed! Endal on sul ju lähikokkupuude hiirtega vägagi olemas.“

Tõepoolest, kui kunagi lapsena maal lakas magasin, jooksis hiir mul üle näo. Võimalik, et sellest intsidendist saigi kõik alguse. Olgu öeldud, et ma võin täiesti külma kõhuga suhtuda ämblikesse, ussidesse, konnadesse, herilastesse ja muudesse tavapäraselt foobiaid tekitavatesse elukatesse, aga hiiri ma vihkan ning nende eksistentsile eluruumides ei ole mitte ühtegi pehmendavat asjaolu. Punkt!

Bill lubas järgmiseks ööks lõksud üles panna.

Järgmine hommik. Bill ärkab minust varem ning naaseb mõne minuti pärast magamistuppa.

„Eee, et ära sa veel voodist välja tule... ja ma panen magamistoa ukse ka kinni... eee, et paar laipa vaja koristada...“

Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Praegu on ju ilmad suvised. Mis siis veel saab, kui talv tuleb. Voodis õudusest kägaras olles töötasin oma peas eesseisvate talvehommikute strateegia läbi. Kõigepealt peab ärkama Bill ja kontrollima, kas õhk on puhas. Seejärel tõusen mina ja lähen igaks juhuks jalgu trampides (et võimalikud majja jäänud isendid minema hirmutada) kööki, tõmban kummikindad küünarnukkideni kätte ja igaks juhuks desinfitseerin kõik lauad ja töötasapinnad. Vastik, vastik, vastik!

Kõikidel järgnevatel hommikutel on olnud lõksud tühjad. Vähemalt nii väidab mulle Bill, aga ma ei ole kindel, kas ma saan teda usaldada, sest ma ju EI TEA, mida ta hommikuti teeb, enne kui mina üles ärkan. Ei, minu usaldus seisab vabisevatel jalgadel...

Nädalavahetusel olime aga ämmal külas. Ameerikas on väga tavaline maja keldrikorrus hubasteks eluruumideks ehitada. Nii ka Judy juures ja meie Billiga magasime justnimelt keldrikorrusel. Ja siis, ma ei tea isegi miks, küsisin peale mõnusat õhtusööki ja paari klaasi veini Judylt, ega tema keldrisse hiired ei trügi.

Mu ilus, habras ämm on rakutuumani linnainimene ning ka kärbes elutoas oleks tema jaoks vastikusvõdinaid tekitav nähtus.

„Ei, ei ole. Vähemalt ma ei ole kunagi märganud. Issand, kas sa märkasid midagi?!?!?!“

Seejärel tegin vea nr 2.

„Ei, mitte sinu juures, aga meil metsamajas on kahjuks hiired.“

Sel hetkel sain aru, et ma olin sünnitanud koletise. Ma nägin, kuidas Judyl pulss silmnähtavalt tõusis, silmad muutsid ebainimlikult värvi ning aeglaselt ning plahvatusvalmilt tõmbas ta kopsud õhku täis, et siis Billi suunas tulistada.

„Bill, sa pead sellega tegelema!“

Bill siis seletas, et ta juba tegeles ja lõksud on üleval ja tegelikult peale ühe korra ei ole meil hiiri rohkem olnudki.

Judy tõmbas läbi pingul ninasõõrmete järgmise kopsutäie plahvatusohtlikku hapnikku.

„Sellest ei piisa! Sa pead augud üles otsima, kust nad üldse sisse tulevad!“

Bill seletab jälle rahulikult, et kui Craig jahile tuleb, siis eks nad vaatavad torude juures võimalikud augud üle, aga et kui hiir ikka väga tahab, siis ta leiab koha, kust sisse pääseda.

Oo, ei! Viga, viga, viga! Õige vastus oleks olnud, jah ema, ma turvan maja vundamendi, vaatan üle maja torustiku ning isoleerin võimalikud sisenemiskohad hiirekindlalt ning tegelikult oleks ma kõige selle peale pidanud mõtlema ja ka tegutsema juba enne, kui oma naise ja lapsed siia tõin. Aga ma luban, et ma tegelen sellega koheselt, kui tagasi metsa läheme.

Seda vastust aga ei tulnud. Judy laksas vasakult ja paremalt. Mul hakkas vahepeal Billist isegi kahju. Te kindlasti ise ka teate, et oma vanematele ei tasu alati kõigest rääkida, sest pärast sa ei jõua pidevalt aru anda, kas probleemi käsitlemise osas on vahepeal midagi muutunud või ei. Nii teadsin ka mina, et alates homsest päevast peab Bill igapäevaselt Judyle raporteerima, kas ta on hiirte tõrjumise osas midagi ette võtnud või ei ja kuigi ma olin Judyga suuresti nõus, siis tundsin ennast siiski pisut süüdi.

„Sa pead kutsuma terminaatorid!!!“ oli Judy seni tugevaim verbaalne plahvatus, millele oleks pidanud järgnema maavärinad ning ulatuslikud maalihked.

Ma pean tunnistama, et sõna „terminaator“ (terminator) kõlab antud kontekstis palju võimsamalt kui ninnu-nännu „kahjuritõrje“. Siin otsustasin, et on minu kord sekkuda. Arvasin, et sel juhul peaksid terminaatorid kogu metsa seal sisalduva floora ja faunaga maha põletama ning see lahendus oleks ka vaid ajutine leevendus meie probleemile. Judy ei jätnud aga jonni. Vähem või rohkem argumenteeritud ettepanekutest tal puudust ei tulnud. Bill aga võttis kasutusele teadupärast kõige tõhusama strateegia, mida mehed ikka viimases hädas kasutavad – vaikimise. Sel ajal kui Judy sisises, susises ja plahvatas, vaatas Bill talle rahulikult, kerge üleoleva muigega otsa ning äärmisel juhul vastas vaid yes, mom või siis yeah, sure mom,  kuni Judy andis alla.

Järgmisel päeval, kui ennast minekule sättisime küsis Judy minult: „Kati, ega sul susse vaja ei lähe? Mul on siin ühed uhiuued ja kui sul neid vaja ei lähe, siis ma viskan need ära.“ Tegelikult olid mul just sussid lastega jooksumängu mängides katki läinud. Seega oli vaja küll. 

Ma ei tea, kas see oli puhas kokkusattumus või sõbralik iroonia, aga minu uued sussid on sellised...

"Ja mida sina seal siis tegema hakkad?"

See oli kahtlemata üks KKK-st, mida minult küsiti, kui olin oma pere ümberpaiknemise plaani teatavaks teinud. Sõltuvalt küsijast oli mul kaks vastusevarianti:

1. Mul ei ole halli aimugi.

2. Minust saab kas atleet või alkohoolik.

Pean tunnistama, et keskkonna mõttes on nr. 2 vastuse puhul soodumus emmale-kummale poole kaldumiseks täiesti olemas. Alkoholismi soodustavatel asjaoludel olen ma oma eelmistes postitustes juba piisavalt palju peatunud. Seega, las see jääda. 

Atleediks võiks siin aga hea tahtmise korral saada küll. Enne kolimist lubasin endale, et kuna mul on nüüd aega iseendaga tegeleda, siis hakkan kõvasti jooksmas käima. Reaalsuses on aga ümbritsev keskkond ja minu füüsiline hetkevorm kakofoonilises kooskõlas. Maastik on siin erakordselt mägine ning majast väljudes võib esimese 100 meetriga hinge kinni joosta. Sõltumata sellest, kummale poole joosta ja sõltumata ka sellest, kas jooksed mäest üles või alla. Mäest alla suund on päris korraliku kaldega ning turvalisuse huvides tuleb kintsupidurid täielikult põhja vajutada. Ühesõnaga kurnav. Nii siis istume Billiga paar korda nädalas autosse ja sõidame umbes 10 minuti kaugusel asuvale pesapalli väljakule. Seal saame laugel tasapinnal mõned mõnusad jooksuringid ära teha. 

Mis siin salata, eks mul oli oma tööd ja tavapäraseid olmetegevusi jättes suur hirm, et Ameerikasse kolides lähen niisama jõude olemisest hulluks. Lõunani hommikumantlis ringi löhverdada ja mitte midagi sügavalt sisulist teha on ju mõni aeg päris tore, kuid kindlasti mitte jätkusuutlik eksisteerimine. Millega siis täidan oma päevi? 

Hommikul peale laste kooli saatmist töötan läbi Eesti uudised ja loen raamatuid. Kahe silmaga jälgin pisarateni piinlikuks kiskunud Eesti presidendivalimisi ning ühe silmaga Ameerika samasisulist kampaaniat kosmiliselt suuremates ja agressiivsemates mõõtmetes. Natuke selline tunne on, et kui vaadata telekast näiteks mõnd üle võlli emotsionaalset USA reality show´d ja siis lülitada tagasi mõne Eesti kanali peale, siis tundub Eesti kanalis pilt lihtsalt staatiline. Vahepeal keegi ütleb midagi natuke ja siis on jälle staatiline... 

Eestis elavate ameeriklaste arvamusest olen aru saanud, et põhimõtteliselt on neil valida kas erakordselt hea ärivaistuga klouni või siis pikaajalise poliitkogemusega kriminaali vahel. Debatte ja kampaaniaid kõrvalt vaadates võiks aga öelda, et Eesti esi-ärapanija, Savisaar, on justkui leebe isalik näpuviibutus ameerikaliku mättasse tagumise kõrval. Ka viimane on vahepeal pisarateni piinlik.

Ameeriklased on erakordselt varmad oma meelsust ja kuuluvust väljendama.

Üks kuni kaks korda nädalas käime sisseoste tegemas. Suur toidupood asub umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Seetõttu peame iga nädala alguses koostama nädalamenüü. Toiduvarude soetamise osas olin mina Eestis justkui kaupmeeste unistus. Planeerisin päev, kaks korraga. Kui läksin poodi piima ja leiba ostma, siis väljusin ikka kotitäie asjadega, sest ikka isutas ühe ja teise järgi. Siin niiviisi ei saa. Oleme oma plaanides oluliselt organiseeritumad ning nädalamenüü kõikide vajalike koostisainetega on poes alati kaasas. 

Pean Billi kiituseks ütlema, et ta on endale vindi peale keeranud, et minu sisseelamist vähegi leebemaks muuta. Igasse nädalasse on meil plaanitud üks date. See võib olla kohvikuskäik või jõel tuubitamine või väike matk. Eile käisime šoppamas. Eestis, peale kahekuulist asjade pakkimist, müümist, ära viskamist ja andmist, oli mul ausalt öeldes igasugune isu uute asjade soetamiseks kadunud. Eile aga avarasse kaubanduskeskusesse sisenedes oli mul küll tunne "Honey, I am home!"  Jõudsime nibin-nabin enne laste kojujõudmist tagasi.

Lapsed toob koju koolibuss. Lastele vastu jalutamine on meil igapäevane osa treeningplaanist. Bussipeatus on minnes 13 minutilise kiirkõnni kaugusel. Tagasi, koos lastega, tuleme umbes 20 minutit. Tagasitee on vastu mäge. Seega saab terve pere mõnusa lihastoonuse. Lastega seoses on mul aga väike hirm ja seda ilma naljata. Me oleme eranditult AINUKESED, kes siinkandis jala käivad ja me paneme ka oma lapsed jalutama... Kui praegu annavad veel tähelepanelikud kodanikud selle lapsi ahistava tegevuse meile andeks ja kirjutavad põhjused meie veidra Ida-Euroopa päritolu arvele, siis esimeste miinuskraadidega võib sama stsenaariumi jätkudes meil lastekaitse ukse taga olla. Ilma naljata!  

Ma olen nüüd suutnud väga paljusõnaliselt kirjutada oma päevast, kuigi oleks võinud ka ühe lausega öelda, et tegelikult ma midagi asjalikku ning sihipärast ei tee. Atleeti ega alkohoolikut minust ei saa. Küll aga hoian kõikide teiste võimaluste osas silmad ja meeled avali. Ma tean, et kusagil on tärkamas mõni idee-idu, mis ühel hetkel südame põksuma ja silma särama paneb. Raudselt on!

Kanuumatk

Inimesega kohe on nii, et ta astub sama reha otsa korduvalt. Sa küll kuuled kõrvus tuttavlikku läheneva rehavarre vihinat, kuid sa ei tee midagi, et kõrvale astuda. Pigem oled garanteeritud litaka ootuses ärevil ja alateadlikult loodad, et ehk seekord ei ole nii valus, kui eelmine kord. 

Meile tulid külla Billi koolivennad VMI (Virginia Military Institute) päevilt - John ja teine John, keda tegelikult hüütakse JJ-ks. Paari sõnaga ka VMI-st. VMI enda kasvandike sõnul (korrektsuse huvides märgin, et nad ei pruugi olla objektiivsed) on tegemist prestiižseima militaarkooliga Ameerikas. Kooli lõppedes on meeste ajumaht kahekordistunud ning pingul rinnalihaste all on veresooned tursunud justkui maanteeatlas. Mehed ise on oma kooli ja hariduse üle äärmiselt uhked, märkides selle ametliku e-kirja signatuuris ning ka visiitkaartidel. 

Ühesõnaga, hommikul peale laste kooli saatmist, oli meil plaanis Delaware jõele kanuutama minna. JJ oli oma kanuuga kohale sõitnud. Teoreetiliselt mahutas kanuu küll vaid kolm inimest, kuna aga meeste arvates läheks ma kirja napilt 0,5-na, siis oli otsus tehtud - kanuutama! Samale lõigule, kus ma aastaid tagasi enda ja laste turvalisuse pärast tõsiselt muretsenud olin. 

Enne

Sellest pidi tulema selline päikese-, seltskonna- ja loodusenautlejate retk. Mehed paigutasid kanuule hiiglasliku kahe sangaga cooler kasti, õllesid täis (pildil). Ühesõnaga grill ja tšill üritus. Mina surusin ennast külmakasti ja istumistoru vahele. Ilm oli suurepärane, seltskond mõnus, vaated lummavad - sõitu alga! 

Vahepeal lasime voolul ennast lihtsalt kanda, vahepeal kiiremates lõikudes laveerisime ennast salakavalatest kividest mööda ning mehed premeerisid ennast peale iga õnnestunud laveerimist väikse õllega. 

Enne kõige keerulisemat lõiku tegime kaldas lõunapausi ning mehed käisid ujumas. Ise põlgasin vee pisut liiga jahedaks. Märkasin Johni ühel hetkel nabani vees mõtlikult kaugusse vaatamas ning kätega mõõdetud edasi-tagasi liigutusi tegemas. Mul oli kange tahtmine talle hõigata, et John, millegi pärast on vesi su ümber värvunud roosaks, kuid kartsin, et äkki olen oma eestlasliku torkava huumoriga liiga teiselt planeedilt. Jätsin ütlemata. 

Peale lõuna- ja ujumispausi arutasid strateegid, kuidas oleks kõige mõistlikum sellele kiirevoolulisele ning kividerohkele lõigule läheneda. Otsustasime, et läheneme otse ja keskelt. Ma ei ole kindel, kas vasakult või paremalt lähenemine üleüldse midagi oleks muutnud... Kanuuots sai vaevalt veevoolu sisse sõita, kui kanuu oli HETKEGA vett täis ja me kõik üle parda. Edasise kohta võiks öelda, et see oli selline organiseeritud kaos. Nr 1 - me asusime päästma ASJU. Igaüks krabas, mis kätte juhtus samal ajal võideldes kiire voolu ja kividega. Minule jäi sangapidi näppu hiiglaslik külmakast. John, kes mõnevõrra kriitilises olukorras ei olnud kaotanud huumorimeelt hõikas mulle peanupp vaevalt vee peal ning lösutantugitoolisjaeiviitsiennasteritiliigutada näoga, "Kati, would you pass me a beer please." Ma olin ainuke, kes sel hetkel päästevesti kandis ning vooluga võitlemisest loobusin üsna kiirelt. Ennast stabiliseerida oli praktiliselt võimatu. Nii siis lasingi ennast voolul lihtsalt kanda. Paarsada meetrit looduse mängukanniks olemist, külmakasti taga lohisemist ning paarkümmend sinikat hiljem jõudsin lõpuks rahulikematesse vetesse. Alles siis jõudsin kiire pilgu üle õla visata kaardistamaks olukorda. John oli ennast suutnud stabiliseerida ning hoides kanuuotsast kinni seisis kiirevoolulises jões püsti ning jälgis meie kulgemist kõige kaugemalt. Pisut lähemal ulpis JJ, kes arvatavasti loobus ka mingi hetk vooluga võitlemisest ning hoidis mõla ning paari istumisalust. Kõige lähemal oli Bill, kes asjade päästmisel oli minu arvates teinud selektsiooni - ta oli rinna alla surunud talle arvatavasti endalegi üllatuseks hõljumisvõimelise seljakoti, mõla ning kaenla alla surunud veel kolm päästevesti. Kuna külmakasti järel liuglemine hakkas veenautimist takistama, siis hiivasin ennast kaldasse ning rebisin külmakasti kõrge kivi otsa. Ja alles siis sain ma aru, millega ma olin hakkama saanud. Kurat! Ma päästsin meeste õlled!!! Samal hetkel märkasin kauguses veel ühte istumisalust ja kuna vesi oli selle aja peale juba täiesti nauditavaks muutunud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning ujusin istumisalusele järele. Teel leidsin ka oma ammu mõttes maha kantud plätud. Lõplikult tulin veest välja teistest oluliselt kaugemal ning jäin seetõttu kahjuks ilma ka meeste "I am so over it!" esmamuljetest. 

Pärast

Kui kõik olid hiljem oma sinikad kokku lugenud ning valu õlledega vaigistanud arvas Bill, et me võiks sama lõigu mõnel ilusal päeval laste ja tuubidega läbi teha. Mõtlesin, et see oleks päris vahva. Samal ajal kostus kõrvus mingi tuttavlik vihin, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Ilmselgelt polnud see midagi olulist.   

Koolielu

Räägime nüüd natuke ka lastest - Elisabeth 5a, Hans 8a ja William 11a.

Kõik mu lapsed rääkisid juba enne USA-sse kolimist üsna soravalt ingliskeelt. Kuna lapsed olid USA-s kaks ja pool kuud ilma emata, siis eks mul väike hirm oli, kas nende eestikeele oskus liiast pihta ei saa. Tänaseks võin öelda, et poistega ei ole probleeme. Nemad räägivad minuga siiamaani takistusteta emakeeles. Elisabeth, vaeseke, oli aga alguses täiesti sassis. Paar esimest päeva üritas ta minuga rääkida vaid ingliskeeles pikkides lausesse üksikuid eestikeelseid sõnu. Õige pea sain ma aga aru, et selle taga on arvestatav kogus mõttelaiskust ja ka vigurdamist. Mõtlesin välja "karistuse" - iga kord, kui räägid emaga ingliskeeles, teed 5 kükki. Pean tunnistama, et peale mõningast pumpamist taastus eestikeele oskus hämmastava kiirusega. Siiski näen, et just Elisabethil kiilub mõte aegajalt kinni ning õiged sõnad ei tule koheselt meelde. Ma vahepeal mõtlen, et äkki ta kasutab mind ära, sest ma kasutan iga hetke, et temaga pikemaid vestlusi pidada, raamatut lugeda ja laulukesi laulda no ja milline laps ei oleks sellisest tähelepanust rõngas.

USA-s alustasid nad kooliteed Elementary School´is, kus saab õppida kuni 5-nda klassini (k.a.). Koolis on kokku umbes 500 õpilast ning igasugu uuringute ning lapsevanemate tagasiside põhjal on tegemist ühe tugevaima kooliga piirkonnas. Kool kestab 9 - 15.30-ni kõikidel lastel. Tunnid on pikad (1,5h) ning tempo üsna aeglane. Kodutöid on vähe, sest enamik asju saab tunnis tehtud. 

Senised muljed koolist on üdini positiivsed. Ma olin väga üllatunud, kui ühel päeval helistas meile direktriss isiklikult, et anda ülevaade laste käekäigu kohta ja ühtlasi uurida, kas meil on mingeid murekohti. 

Info jagamise kohta kehtib koolis reegel pigem rohkem kui vähem. Õpetajad kirjutavad iga infolehe alla, kui sul on probleeme, tule ja räägi või helista või kirjuta. Kodutööde kohta kehtib reegel, et need ei tohiks lapse jaoks kontimurdvad olla. Kui on, siis tuleks sellest kohe õpetajale märku anda, sest kui hädalisi on palju, saab ta koheselt teha õppemetoodikas muudatusi või siis läheneda konkreetsele lapsele personaalselt. 

Kõige tähtsam märksõna, mis minu arvates eristab USA kooli Eesti koolist on "FUN". Fun algab juba koolimaja uksel, kus personal kooli saabujaid hello buddy`de ja high five´idega tervitavad. Fun kumab läbi õpetajate infokirjades ja suhtumises õpilastesse - "we gonna have fun learning how to...". Õpirõõmu süstitakse ka läbi erinevate mängude. Heade soorituste eest ning eesmärkide täitmise eest (mille laps iseendale seab - nt ühe minuti jooksul lahendada 30 korrutustehet), saab väljateenitud kiitusepiletitega osaleda erinevate lahedate auhindade loosimises. Loosisedeleid saad teenida ka klassis kaasatöötamise eest või ka hea käitumise eest. 

Õpetaja tegi igale lapsele väikse kinkekoti koos armsa kaaskirjaga. Kotis olid mõned tähendusega kommid + muud asjad.

Ka tavaline tähelepanu nõudev ülesanne võib olla fun. Stiilinäide tähelepanule keskenduvast ülesandest:

1. Enne, kui midagi tegema hakkad, loe kõik tähelepanelikult läbi.

2. Kirjuta oma nimi lehe ülemisse paremasse nurka.

....

8. Kirjuta pealkirja taha "yes, yes, yes".

...

15. Kui sa arvad, et oled siiamaani täpselt juhendit täitnud, hõika "I HAVE!"

...

22. Hõika kõva häälega "MA OLEN LIIDER JA MA OLEN JÄRGINUD JUHISEID."

23. Nüüd, kui sa oled kõik hoolikalt läbi lugenud, tee ainult punktid 1 ja 2.

:)

Üldiselt võib öelda, et lastel läheb hästi. Elisabethiga ei ole mingit probleemi, Hans ja William on matemaatikas teistest umbes aastajagu ees. Keelelises mõttes saab William väga hästi hakkama. Hans on aga kujunenud oma järgmisel aastal pensionile suunduva õpetaja jaoks viimaseks tõsiseks väljakutseks. Vaene laps oskab küll ingliskeeles rääkida ja ka konarlikult lugeda, aga kirjakeel on tal isikupärastatud estonglish. Katsuge näiteks dešifreerida järgmist kirjutist.

"I lik miss Nelson bekos she is nis and swet." Või siis sõna "reskiu..."

Selliseid stiilinäiteid on kümneid. Lisaks sellele kirjutab Hans kirjatähti neid omavahel ühendades, nii nagu ta Eesti koolis õppinud on. Ameerikas kirjutatakse aga kõik kirjatähed eraldi ja välja näevad nad justkui trükitud kirjatähed. Vaene õpetaja oli öelnud, et ta ei saa mitte millestki aru, millest Hans küll ei ole lasknud ennast oluliselt kõigutada. Emana võin ma neid isikupärastatud kirjutisi lugedes heldinult awww`tada, aga igal juhul saab ta nüüd kooli poolt kirjutamise ja lugemise tugiõpet, mis toimub tunni ajal, aga eraldi ruumis privaatselt teise õpetajaga. 

Kui nüüd päris lõpus hüpata tagasi päris algusesse ja rääkida natuke veel meie keelelisest arengust või taandarengust, siis siia lõppu üks väike lugu. Hansul oli koolis mitte ülemäära tõsine vahejuhtum ühe teise lapsega, millest ta mulle koolist tulles rääkis. Õhtul enne magamaminekut istusin veel kord Hansuga maha ja ütlesin (ilmselgelt mitte mõeldes, et ma räägin siiski 8-aastasega): "Kui sul peaks veel koolis mõni selline intsident olema, siis tuleb sellest koheselt õpetajale rääkida."

Hans vaatas mulle murelikult otsa ja ütles: "Emme, sinul hakkab ka eesti keel meelest minema."

:)